Supta virasana ehk lamava kangelase poos on keskmise raskusastmega joogapoos, mida algajad ei tohiks ilma juhendaja abita proovida. Selles poosis lamab praktiseerija selili, jalad on põlvest kõverdatud ning sääred ja jalad reie alla surutud. Asend võib olla väga kasulik, pakkudes tervet venitust kogu keha esiosas ja eriti puusapainutajates, reites ja jalavõlvides. Nagu kõigi jooga-asanade puhul, on supta virasana ajal oluline säilitada aeglane ja ühtlane hingamine, liikuda aeglaselt ja säilitada teadlikkus kehast.
Selle harjutuse sooritamiseks istub harjutaja esmalt kangelasepoosis, istub põrandal, jalad on kõverdatud ja keha alla surutud. Seejärel lamab ta aeglaselt põrandale, hoides jalgu kõverdatud ja reied kokku surudes. Kalli asend suurendab venitust kogu keha esiosas ja avab südamekeskuse. See võib olla kasulik inimestele, kes veedavad suurema osa ajast arvutiga töötades, kuna selline töö võib põhjustada küürus, pingul kaela- ja õlalihaseid.
Venituse suurendamiseks võib supta virasana teha koos partneriga. Ta võib harjutaja põlvi õrnalt alla suruda, et suurendada neljalihaste venitust. Partner saab ka põlvi koos hoida, kuna paljudel alustavatel joogaõpilastel võib supta virasanas olla raskusi jalgade sirge hoidmisega. Kui keegi, kes harjutab ilma partnerita, on mõlema põlve rihma kasutamine teine võimalus neid koos hoida. Põlvedel puusadest laiemalt laiali laskmine suurendab alaseljale ja puusadele avalduvat stressi. Joogaõpilane, kellel on raske põlvi põrandal lamedalt hoida, võib nende alla panna täiendava toe saamiseks kokkuvolditud teki.
Kuna tegemist on kesktaseme joogaasendiga, tuleks lamavast kangelasepoosist välja liikudes olla ettevaatlik. Üles tõusmiseks peaks praktik hoidma oma käsivarsi vastu põrandat ja kasutama neid ülakeha tõstmiseks. Istumisasendisse naastes peaks praktiseerija juhtima ka rinnaga ja meeles pidama, et selg oleks võimalikult tasane. Pärast istumisasendisse naasmist saab praktik oma jalgu küljele liigutada ja seejärel ettepoole tuua.