Superkangelast nimetatakse sageli ainulaadseks Ameerika fenomeniks. Inspireerituna koomiksitest, eriti 1930. aastate alguses Supermani sarjast, said üliinimliku jõu ja maailma päästmise sooviga superkangelased paljude laste, aga ka paljude täiskasvanute unistuste ja fantaasiate esemeks. Ometi polnud Superman esimene kirjandustegelane, kelle kohta oleks võinud kasutada terminit superkangelane. Kindlasti olid paljud varasemast kirjandusest pärit kangelased: Gilgamesh, Beowulf, Hercules, Zorro (esines esmakordselt 1919), Sir Lancelot jt superkangelaste tüübid.
See, mis tegi ameeriklase superkangelase suhtumise unikaalseks, vähemalt selle alguses, oli katse teaduslikult selgitada, miks superkangelasel on erilised võimed. Supermani puhul on ta tegelikult tulnukas ja sündis planeedil Krypton. Ta oskab lennata, näeb läbi metalli (v.a plii), tal on erakordne jõud ja kiirus.
Superkangelane on tavaliselt keegi, kes peab elama topelteksistentsi, varjates oma supervõimeid maailma eest. See idee pole ka päris uus; Zorro kannab oma identiteedi varjamiseks maski ja kuningas Arthur veetis aega mustaks rüütliks maskeerides. Varasemate superkangelaste puhul tekitas kahene identiteet ühise joone – kohmetu, sageli nördinud tegelase, kes ei saa tüdrukut kunagi kätte. Clark Kent, Supermani alter ego on ebaadekvaatne, koperdav ja koperdav tegelane. Mõnel superkangelasel puudub salajane identiteet, nagu näiteks rühmitusel, kes moodustab Fantastilise Neliku.
Superman on sündinud superkangelane, erinevalt neile, kellest tehakse superkangelasi. Teised on pelgalt maainimesed, kes saavad oma supervõimed kokkupuutest mürgiste kemikaalidega, putukate mürgiste hammustustega (Ämblikmees) või geneetiliste mutatsioonidega (X-mehed). Mõnel superkangelasel pole erilisi võimeid, kuid nad on tõhusad, kuna nad manipuleerivad teadusega. Batmanit peetakse superkangelaseks, kuid ta tugineb kuritegevuse vastu võitlemisel peamiselt uhketele vidinatele ja suurepärasele arusaamisele teadusest, aga ka võitluskunstide oskustest. Kui Zorrot peetakse superkangelaseks, on ta lihtsalt andekas ja intelligentne sportlane ning suurepärane vehkleja.
Enamik superkangelasi ärkas ellu koomiksite lehekülgedel ja väga kiiresti hakkas superkangelaste žanr muutuma. Kuigi oli palju ideaalseid supermeeste tüüpe, kelle moraaliprintsiibid olid väga ausad (Ämblikmees, Wonder Woman), hakkasid esile kerkima ka moraalselt vastuolulised superkangelased. Näiteks Batmanit kujutatakse teatud tõlgendustes mõnikord äärmiselt tumedana ja kindlasti saab mõnda X-meest vaevu kangelasteks nimetada. Hulk on järjekordne näide superkangelasest, kes on mõnikord omaenda jõust üle jõu käiv.
Peaaegu kõik superkangelaste tüübid kannatavad tugeva ängi all ja lisaks keskmisele kuritegevusele võitlevad nad tavaliselt ka surmavaenlaste vastu, kellel võivad olla ka üliinimlikud võimed. Enamik neist on määratud elama salajase elu ja nende suhted on äärmiselt kehvad. Superkangelane võitleb ka üksinda, kuigi koomiksiraamatud on loonud mõned superkangelaste rühmad ja koondanud tuntud superkangelased kuritegevuse vastu võitlevatesse organisatsioonidesse, nagu Justice League.
Hollywood sukeldus kiiresti superkangelaste lugude filmimisse, algul peamiselt telelugudena või lühifilmidena. Esimese Supermani filmiga 1978. aastal muutusid superkangelaste filmid väga populaarseks, kuigi filmi järge peeti kehvemateks. Batman taaselustas žanri 1989. aastal ja sellest ajast on filmipublik hea meelega vaadanud Darkmani, Spidermani, X-mehi, Hulki, Zorrot, Põrgupoissi, Fantastilist Nelikut, Varju ja paljusid teisi. Tegelikult ei ole kõik need filmitöötlused hästi vastu võetud ja mõnda on märgatud erakordselt jaburate filmidena.
Hollywood on loonud ka oma superkangelaste tüübid. Pixari filmis The Incredibles on väga nauditav kuritegevuse vastu võitlev perekond. Sky High jätkab ka superkangelaste perekonna trendi. Tegelikult näib nendes kahes viimases filmis teatud soovide täitumist. Võib-olla tahaksid režissöörid keskealiseks saades ja pisut umbes keskealiseks saades ikkagi olla superkangelased või vähemalt tunnustatud üliinimliku jõu eest, mida laste kasvatamiseks vaja läheb! Ameeriklased on nendele filmidele, eriti Pixari filmile, hästi reageerinud, mis viitab sellele, et võime näha filmis alles superkangelaste perežanri algust.