Süntaks ja kirjandus on nii olulised ja üksteisest sõltuvad, et neid kahte ei saa lahutada. Kirjanduse süntaks annab sõnade summale tähenduse viisil, mida lihtsalt sõnade loetlemine kunagi ei annaks. Süntaks mõjutab kirjandust suurel määral, sest ilma korraliku süntaksita poleks kirjandust lihtsalt olemas ega ka paljusid peensusi, mille üle nii akadeemikud kui ka tavalugejad mõtisklevad. Kirjanduse süntaksit vaadates saavad kirjanikud seda kasutada mitmel viisil, et edastada erinevaid tähendusi ja esile kutsuda teatud reaktsioone.
Selleks, et vaadelda süntaksi rolli kirjanduses, tuleb esmalt täpselt aru saada, mis on süntaks. Süntaks on määratletud kui sõnade struktuur ja paigutus lausete loomise eesmärgil. Tavaliselt ei puuduta süntaks kirjavahemärkide paigutust, kuigi kirjavahemärgid võivad aidata lugejal kindlaks teha, kus lauses on teatud rõhk. Sellised grammatilised märgid võivad aidata edasi anda isegi sügavamat tähendust kui süntaks üksi.
Keelereegleid järgides aitab süntaks kirjanduses tähendust edasi anda. Sõnastus võib aidata lugejal loogilisel viisil kindlaks teha, kes räägib, ja autori üldist meeleolu, mida ta soovib edasi anda. Lugejad ootavad tavaliselt teatud süntaksivoogu. Mõnel juhul, näiteks EE Cummingsi puhul, andis süntaks kujundliku lõuendi poeetiliseks väljenduseks, mis rikkus tahtlikult inglise keele reegleid, et luua kordumatu välimus ja tunne. Luule on üks valdkond, mille süntaks erineb sageli selle kasutusest muudes kirjalikes vormides.
Ilma korraliku süntaksita oleks kirjandus lihtsalt sõnade loetelu, millel pole erilist tähendust. Mõned on võrrelnud süntaksita kirjandust sõnaraamatu sõnadega. Kuigi sõnad kõik tähendavad midagi, ei ole need kokku pandud mingil viisil, mis annaks edasi sügavamat tähendustaju või meeleolu.
Enamikus kirjanduses on süntaksil standardvorm, mida enamik suudab ära tunda. Hoolimata sellest tüüpvormist on autoril siiski suur mänguruum meeleolu loomiseks ja mõtete edastamiseks lausete väljatöötamisel. Autor võib valida pikemad või lühemad laused. Ta võib kasutada suuremaid sõnu, mis voolavad, või lühemaid sõnu, mis aitavad lõiku katkestada. Võimalused on praktiliselt lõputud.
Kirjanduse süntaks, vähemalt enamikus kirjanduse vormides, algab subjekti ja verbi tüüpilise konstruktsiooniga. Subjekt ja tegusõna peavad ühtima või olema õigesti konjugeeritud. Inglise keeles tähendab see tavaliselt “s” või “ed” lisamist tegusõna lõppu või lihtsalt selle jätmist. Teistes keeltes võivad verbivormid olla palju keerukamad ja sisaldada palju erinevaid lõpuvorme. Mõnes keeles saab neid vorme kasutada subjekti kohta järelduste tegemiseks, asendades seega vajaduse subjekti mainida kõigil juhtudel; järelikult, kui kirjandusteoseid tõlgitakse ühest keelest teise, on üheks suureks väljakutseks sihtkeeles selliste süntaktiliste struktuuride valimine, mis esindavad täpselt originaalis leiduvat täpset tähendust.