Sümboolsed kujundid viitavad kujutistele kunstiteoses, sealhulgas romaanid, luuletused, filmid ja muud sümboolse iseloomuga teosed. Kujutised on keele või muude jutuvestmise tahkude kasutamine, mis köidavad lugeja või publiku meeli, tavaliselt vaatamisväärsuste, helide, lõhnade, maitsete ja tunnete kirjelduste kaudu. Seda tüüpi kujundeid kasutatakse sageli ilukirjanduses ja luules, et luua lugeja jaoks dünaamilisem stseen, sageli näidates lugejale, mis toimub, selle asemel, et öelda talle, mis juhtub. Sümboolsed kujundid on aga kujundid, millel on sümboolne eesmärk, mitte rangelt sõnasõnaline.
Sümboolsete kujundite kasutamine ei pruugi olla keeruline ega keeruline, kuigi see võib olla loomingulise kirjutamise või jutuvestmise oluline aspekt. Sümbolismi ja kujundlikkust saab kasutada üksteisest sõltumatult ning need ei ole üksteist kaasavad ega välistavad. Jutuvestja võib kasutada sümboolikat, et miski loo sees esindaks rohkem, kui see sõna otseses mõttes või otseselt näib, samas kui kujundlikkus viitab kirjeldustele, mis ahvatlevad lugeja meeli. Kui aga kasutatakse sümboolset kujutluspilti, luuakse kirjeldusi, mis ahvatlevad lugeja taju ja esindavad rohkem, kui tundub.
Sümboolse kujundi näide võib olla külma ilma või jääkuubiku kirjeldus, et kujutada loo tegelase “külmunud” emotsioone. Tavaliselt tehakse seda tegevuse ja tähenduse “näitamiseks”, mitte lugejatele või publikule “rääkimiseks”, mida nad peavad nägema. Näiteks võib kirjanik näidata, et keegi tundis end lähedase surma tõttu tuimana, kui “Ta läks tuppa ja istus diivanile, tema meeled olid nüristunud ja pärast matuseid tundis ta tuimust.” Kuigi see annab tõhusalt punkti ja ütleb lugejale, mida tegelane tunneb, on see ka mõnevõrra igav.
Kasutades sümboolset kujundlikkust, saab seda sama mõtet edasi anda põnevamalt ja huvitavamalt. Kirjanik võiks selle asemel kirjutada: „Ta puges tuppa ja vajus diivanile, tundmata, kuidas taskus olevad võtmed jalga kleepuvad; liiklusmüra kostus läbi avatud välisukse ja ta vaatas tühja pilguga valgustamata teleriekraani. See lause annab endiselt edasi sama ideed, et tegelane tunneb end tuimalt või emotsioonitu, kuid teeb seda kujundite kasutamise kaudu.
Sümboolseid kujundeid lause sees võib leida mitmest erinevast kohast. Tundmatust või tuimust näidatakse siis, kui tegelane eirab klahvide tunnet jalga. Visuaalne kujund luuakse “valgustamata televiisori” kaudu, mis kujutab objekti ilma tähenduse või eesmärgita, nii nagu tegelane tunneb. Sulgemata välisuks ei viita mitte ainult tegelase hajameelsusele, vaid ka tegelase haavatavusele ja tema taga peituvatele võimalustele, mis on unustatud.