Sümboolne interaktsionism on üks kolmest sotsioloogilise mõtte põhiklassist ja on seisukoht, et inimesed reageerivad teistele inimestele ja objektidele nende isiklike vaadete alusel, mille nad sellele objektile on andnud. See, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, võib muuta inimese vaateid nii, et objektil on nende jaoks erinev tähendus. Mõiste pärineb Herbert Blumerilt, kes selgitas sümboolse interaktsionismi teooriat ja tugines George Meadi, Charles Cooley ja John Dewey töödele. Teooria väidab, et inimesed omistavad kõigele sümboolse tähenduse ja muudavad seda tähendust, et see sobiks praeguste sotsiaalsete normidega. Seejärel reageerivad nad erinevatele olukordadele, lähtudes sellest, millist konkreetset tähendust see olukord nende jaoks omab.
Herbert Blumer kasutas sümboolse interaktsionismi loomiseks mitmeid olulisi teooriaid. Ta vaatas John Dewey tööd, kes arvas, et inimeste tegevust saab paremini mõista, kui vaatame nende keskkonda ja inimeste tüüpi, kellega nad suhtlevad. George Mead tundis, et keel koosneb täielikult sümbolitest ja inimesed loovad uusi sõnu, et nad saaksid objektile tähenduse omistada. See mängis rolli ka Blumeri teoorias koos Charles Cooley tööga, kes on üks peamisi sümboolse interaktsiooni teooriasse panustajaid.
Sümboolse interaktsionismi teooria tugineb kolmele olulisele osale: tähendus, keel ja mõte. Inimesed omistavad objektidele või inimestele, kellega nad kokku puutuvad, erinevaid tähendusi ja käituvad erinevalt sõltuvalt konkreetsest tähendusest, mille nad sellele inimesele või asjale on andnud. Et end üksteisele väljendada, loovad inimesed keele sümbolite kogumina, et anda nimed erinevatele tähendustele, mida maailmas leiame. Lõpuks kasutavad inimesed mõtlemist, et uurida oma uskumusi ja muuta oma tõlgendust asjadest, tuginedes uuele teabele, mida nad on objekti või isiku kohta õppinud.
Näiteks kui Maarjat tõmbab Paulus, kuid Paulus ei jaga neid tundeid, käituvad nad üksteise suhtes erinevalt. Mary tõlgendab Pauli tegusid võimalike märkidena, et ta meeldib talle, kuna ta on omistanud talle potentsiaalse poiss-sõbra sümboolse tähenduse. Paul näeb Maryt endiselt ainult sõbrana ja käitub temaga nii. Kui Maarja tunnistaks Paulile oma tundeid, näeks ta teda teisiti ja ta oleks mõjutanud sümboolset tähendust, mille ta talle on andnud. See on ehe näide sümboolsest interaktsionismist igapäevaelus.