Sümbolism luules on omamoodi kirjanduslik stenogramm, mida kasutatakse sügavamate tähenduste edasiandmiseks kui sõnad ise muidu. Luule meetriline värss valitakse spetsiaalselt suurema konteksti ja seoste tõttu, mida need lugejale edastavad, kes peab looma individuaalseid assotsiatsioone oma isiklike kogemuste põhjal. Sümbolism võimaldab sellel luules aset leida, vältides kavatsuse otsest mainimist. Luuletaja püüab luules sümboolika kaudu esile kutsuda lugejas kordumatuid ja tugevaid tundeid, mitte otseste väljaütlemiste asemel, mis piiraksid selle ulatust ja erinevaid reaktsioone, mida see erinevatele publikule avaldada võiks.
Peamine põhjus, miks luule suudab lugejas reaktsioone esile kutsuda, tuleneb sümboolika kasutamisest, milles kasutatakse palju vähem sõnu kui proosat. See luulejoon viis 19. sajandi keskel Prantsusmaal, Venemaal ja Belgias laialt levinud liikumiseni, mida tuntakse sümbolismi liikumisena. See oli populaarne üleminekuperiood, mis ühendas 18. sajandi keskpaiga varasema romantismiperioodi modernismi ja sürrealismi liikumistega 20. sajandi alguse kunstides.
Teine sümboolika funktsioon luules on olnud varjata luuletuse tegelikku tähendust, kui selle eesmärk on käsitleda päeva tabuteemasid. Charles Baudelaire’i peetakse sümbolismi liikumise üheks peamiseks rajajaks. Ta avaldas oma luulekogu “Les Fleurs du Mal” ehk “Kurjuse lilled” 1857. aastal Prantsusmaal Pariisis. Ametivõimud pidasid mitmeid kogumiku luuletusi ebasündsateks vihjete tõttu sellistele teemadele nagu lesbi, satanism ja narkosõltuvus ning kuigi autorile ja kirjastajale määrati sellise teose avaldamise eest trahv, müüdi see kiiresti läbi. See oli ka suurepärane tõuge teistele poeetidele, et nad hakkasid luules kasutama sümboolikat, et väljendada oma vastuolulisi vaateid elule.
Sümboolika kasutamine luules tekkis lääne ühiskondades ajal, mil juurdusid mehhaniseerimine ja füüsikateaduse ärakasutamine. Ideed inimeste maailmataju kohta, mida propageerisid bioloogid nagu Charles Darwin ja filosoofid nagu Auguste Comte, viitasid sellele, et miski pole reaalne peale selle, mida saab tajuda meeltega. Sümbolistide luuletajad arvasid, et see halvendas inimeksistentsi müstilist ja vaimset külge. Luule sümboolikakasutus nii toona kui ka praegu on olnud otsene katse säilitada siseelu ja mõtisklemise legitiimsust, mis ületab kvantifitseeritava või dollari väärtuse andmise.
Tänu nendele sümboolika juurtele luules on areenil jätkuvalt keskendutud eeterlike mõistete, nagu armastus, elu mõte, väärtustamine ja kultuuriliste väärtuste muutmine rangete arutlustega saavutatud mõõdetavate faktide asemel. See võimaldab väljendada sümboolikat väga erinevates vormingutes, alates lüürilistest luuletustest, mida saab laulda või mängida muusikariistadel, kuni vabade assotsiatsioonidega luuletusteni, mis pealtnäha võivad tunduda jaburad, kuni sellele sügavamalt mõelda. Žanr on traditsiooniliselt keskendunud ka inimloomuse varjuküljele, kasutades sümboolikat, püüdes tuua päevavalgele inimeksistentsi aspekte, mis on sageli kõigi teiste inimkultuuri väljendusviisidega hoolikalt maha maetud.