Suhteline omadussõna on põhimõtteliselt suhteline asesõna, mida kasutatakse lauses omadussõnana, muutes või kirjeldades lõpuks nimisõna või asesõna. Näiteks sõna “see” on suhteline asesõna ja seda kasutatakse sageli lauses “Mul on kass, kes sööb palju”. Selles lauses kasutatakse sõna “see” asesõnana “kassi” asemel, et näidata, milline objekt lauses “sööb palju”. Kui suhtelist asesõna “see” kasutatakse omadussõna kujul, näiteks lauses “Andke mulle see raamat”, on see suhteline omadussõna, kuna see kirjeldab nimisõna “raamat”.
Üks lihtsamaid viise suhtelise omadussõna eesmärgi mõistmiseks on kõigepealt mõista suhtelisi asesõnu. Need on sõnad, mis toimivad nagu teised asesõnad, võttes lauses nimisõna asemele, kuid viidates juba selles lauses olevale nimisõnale. Nad on “suhtelised” selle poolest, et nad ei saa iseseisvalt toimida ja siiski väljendavad mingit tüüpi selget tähendust. Asesõnal nagu “tema” on siiski mingi üldine tähendus väljaspool konkreetset konteksti, samas kui asesõna nagu “see” on sisuliselt mõttetu ilma nimisõnata, millele see viitab.
Sellises lauses nagu “Mees kandis mütsi, mis muutis ta pikemaks” on sõnad “see” ja “tema” mõlemad asesõnad, mis viitavad teistele nimisõnadele. “Tema” viitab “mehele”, mida on lauses varem kasutatud, kuid sellel on siiski tähendus väljaspool konteksti, milles seda kasutatakse. Näites olev sõna “see” on sisuliselt mõttetu ilma kontekstita, milles see viitab varem mainitud “kübarale”, mis näitab, et just see paneb ta “pikem välja nägema”.
Siiski on teatud kontekste, kus suhtelist asesõna saab kasutada omadussõna kujul, kus neist saab suhteline omadussõna. Sellises lauses nagu “Palun anna mulle see müts” toimib sõna “see” nüüd omadussõnana. See on endiselt suhteline asesõna, kuna sellel pole kontekstivälist olemuslikku tähendust, kuid selles seades toimib see sõna “müts” muutmiseks viisil, mis täpsustab, kummale lauses viidatakse. Selle funktsioon on paljuski sama mis omadussõnal nagu “väike” või “sinine”, mis võiks kirjeldada ka mütsi.
Suhtelise omadussõna roll on üsna oluline, kuna see annab ütlustele tähenduse ilma kordamist nõudmata. Keegi võiks öelda: “Müts laual on minu, palun andke mulle laual olev müts”, kuid korduv sõnastus kõlab kummaliselt. Loomulikum on, kui keegi ütleb “Müts laual on minu, palun anna mulle see müts” ja kasutab suhtelist omadussõna, et tähendus kordamata selgeks teha.