Subjektiivne taju on viis, kuidas indiviid vaatab füüsilist maailma oma aju ja sensoorsete süsteemide töö põhjal. Igal inimesel on aju, sensoorsed süsteemid ja kognitiivsed struktuurid, mis erinevad kõigi teiste omadest. Sellisena ei saa lõplikult väita, et ta kuuleb või näeb täpselt seda, mida teised inimesed kuulevad või näevad. Subjektiivse taju probleem on väga oluline filosoofias, ajuteaduses ja psühholoogias ning on oluline takistus teaduslike leidude lõpliku objektiivsuse kindlakstegemisel. Taju saab jagada ainult suhtluse kaudu ja ei eksisteeri ühtegi suhtlusvormi, mis suudaks ühe inimese taju teisele täiuslikult väljendada.
Sageli arutatud subjektiivse taju näide on küsimus, kas kõik inimesed tajuvad värve ühtemoodi või mitte. Paljud inimesed, isegi lapsed, jõuavad ühel hetkel arusaamisele, et ilma kellegi teise meelest ei saa nad teada, kas teised näevad sama “kollast” nagu nemad. Valguslained, mis jõuavad iga inimese silmadeni, on samad, kuid ei saa teada, kas silmad ja aju töötlevad valguslaineid täpselt ühtemoodi. Kahe erineva inimese arusaamad maailmast võivad erineda või olla väga erinevad. Taju subjektiivne olemus muudab lõpliku teadasaamise võimatuks.
Mõne jaoks on subjektiivne taju lihtsalt huvitav teema, mille üle mõtiskleda, kuid see on teadusele äärmiselt oluline. Paljud teaduslikud katsed põhinevad vaatlustel ja mittekvantitatiivsed vaatlused põhinevad üldiselt tajul. Taju ei kujuta endast siiski puhast füüsilist maailma, kuna sensoorne sisend läbib taju-, neuroloogilisi ja kognitiivseid filtreid. Ei saa isegi kindlalt teada, et ühe inimese filtreeritud maailmavaade on sama, mis teisel inimesel. See tõstatab küsimuse, kuidas saab teadus väita, et ta esitab maailma kohta objektiivseid leide, kui need leiud põhinevad subjektiivsel tajumisel.
Läbi ajaloo on subjektiivse taju teemal mõtisklenud ja kirjutanud paljud erinevad filosoofid. Mõned väidavad, et kuigi inimesed ei saa füüsilist maailma otseselt tunda, piisab inimeste tajumisest, et võimaldada mõistlikku arutelu ja tajutava maailma uurimist. Teised viivad selle äärmuseni ja väidavad, et objektiivset välismaailma pole olemas – või vähemalt välismaailm on täiesti tundmatu ning katse seda uurida ja mõista on täiesti asjatu.