Substantiivi nimisõna on lause subjekt ja tavaliselt, kuid mitte alati, asub lauses enne põhiverbi. Subjekt sooritab verbiga kirjeldatud toimingu ja teda saab lauses tuvastada vastusest küsimusele “kes seda tegi?” või “mis see tegi?” Nimisõna on nimisõna, mida kasutatakse inimese, asja, looma või millegi abstraktse kohta ja need nimisõnad võivad lauses toimida subjekti, subjekti või objekti täiendusena, otsese või kaudse objektina, omadussõnana, määrsõnana või positiivsena.
Substantiivi saab kasutada mitmel viisil. Subjekti saab siduda tegevusverbiga, näiteks mängima, sööma või õppima. See võib eksisteerida verbiga “olemine” nagu “on”. Näiteks “Minu supi sees on kärbes.” Substantiivile saab toimida, kui seda kasutatakse koos passiivverbiga või kui seda kirjeldatakse pärast “olemist” või siduvat verbi. Viimase näide on “See hamburger maitseb maitsvalt”, kus “maitse” on seos teema ja omadussõna vahel.
Nimisõna on kõneosa ja subjekt on sõnafunktsioon lauses. Koos kasutatuna on subjekti nimisõna nimisõna, mida kasutatakse lauses subjektina. Nimisõnad ei ole alati subjektid ja subjektid ei pea alati olema nimisõnad, kuid enamik subjekte on nimisõnad, nimisõnafraasid või nimisõnalaused. Lause põhiosad on subjekt ja tegusõna ning nendega kaasneb tavaliselt objekt. Nimisõnad võivad olla subjektid või objektid. Põhimõtteliselt annab subjekt nime, millest lause räägib, verb on sõna “tegemine” või “olemine” ja objekt on verbi dikteeritud toimingu saaja.
Objekti nimisõna leidub tavaliselt lauses tegusõna järel. See on inimene või asi, mida tegusõna tegevus mõjutab. Otsest objekti on lihtne tuvastada, kuna see vastab küsimusele “keda või mida subjekti tegevus mõjutab või kellele see vastu võtab?” Kaudne objekt on nimisõna või asesõna, mis on otsese objekti vastuvõtja ja mida tavaliselt leidub lauses enne otsest objekti. Näiteks “Emily tegi vennale sünnipäevaks kingituse.” Selles lauses on “tema vend” kaudne objekt ja “kingitus” on otsene objekt.