Struktuurgrammatika on vahend kirjaliku ja kõnekeele analüüsimiseks. See puudutab seda, kuidas lause elemente, nagu morfeemid, foneemid, fraasid, klauslid ja kõneosad, on kokku pandud. Selle keeleanalüüsi vormi puhul on kõige olulisem see, kuidas need elemendid koos töötavad, kuna elementide omavahelised suhted on tavaliselt suurema tähendusega kui ühelgi üksikul elemendil. Seetõttu on selle meetodi uurimine oluline vahend suhtluse selguse parandamiseks.
ajalugu
Lauseelementide valiku ja paigutuse uurimine on muu keeleõppega võrreldes suhteliselt uus. See arenes välja 20. sajandi alguses, eriti aastatel 1930–1950. Keeleteadlased peavad üldiselt Ferdinand de Saussure’i analüüsi isaks. Ta uskus, et suulise ja kirjaliku suhtluse üksikud üksused olid suures osas meelevaldsed, näiteks samal üksusel on eri keeltes mitu erinevat pealkirja. Seetõttu oli tema kontseptsioon, et parim viis keele uurimiseks on vaadelda selle süstemaatilist struktuuri, mis oli tegelikult ühenduslüli mõtte ja heli vahel.
Põhiprintsiibid
Struktuurgrammatika toimib eeldusel, et pinnal nähtu on ühtlasi ka lause sõnade taga olev otsene tähendus. Kõik on aktsepteeritud sõna-sõnalt ja nimiväärtusega ning kaudseid tähendusi ei püüta tuvastada. Asjaolu, et lauseelementide valik ja paigutus loob absoluutse tähenduse, muudab struktuurse grammatika mõistmise aluseks. Kui inimesel on absoluutne tähendus, võib ta soovi korral vaadata sellest kaugemale kaudsele tähendusele.
Eksperdid nõustuvad, et edastatava muutmise viis on muuta lause elemente ja nende paigutust. Nad rõhutavad, et õige lauseehitus võimaldab suhelda segaduseta ja järgida kogukonna norme. Selles mõttes võib struktuurset grammatikat vaadelda peamise vahendina inimeste kokkuviimiseks ja kokkuhoidmiseks.
Omandamine
Inimesed hakkavad väga varakult õppima lauseelemente valima ja järjestama. Imikutena õpivad inimesed tegema oma keele põhilisi helisid, mis võimaldab neil väljendada algelisi vajadusi ja soove. See laieneb terveteks sõnadeks ja lõpuks omandavad lapsed lauseehituse põhitõed ja õpivad kasutama konkreetseid sõnu teatud viisil. Mida rohkem häälikuid ja sõnu laps õpib ning mida paremini ta neid kokku panema saab, seda keerulisemaid ideid saab ta edasi anda.
Enamik inimesi kasutab täiskasvanueas loomulikult oma keelereegleid. Nad saavad hõlpsasti aru helide ja sõnade kogudest. Täiskasvanud muutuvad lausete kokkupanemisel valivamaks, kuna tahavad olla tõhusad, näida intelligentsed ning vältida arusaamatusi ja haiget tundeid. Nad mõtlevad ette ja väldivad sageli helisid, sõnu või sõnade paigutust, mida praeguses sotsiaalses kontekstis võidakse valesti tõlgendada või pidada poliitiliselt ebakorrektseks.
Keeleteadlased on keelestruktuuri omandamise järjestust tunnustanud juba aastaid. Nad pole siiani päris kindlad, kuidas inimese aju keele omandab ja sellest absoluutse tähenduse omandab. Selle valdkonna uuringud jätkuvad, lootes keele arengut parandada.
Rakendused
Mõned keelespetsialistid vaatavad lingvistilises uurimistöös lausete kokkupanemist, kuna nad saavad koguda vihjeid selle kohta, kuidas inimene keelt õpib vastavalt valitud helidele ja korraldustele. Seda tüüpi uuringud annavad olulist teavet selle kohta, mida inimene erinevatel vanuseastmetel mõistab ja mida mitte. See võib muuta seda, kuidas üksikisik oma vaatajaskonna põhjal suhtleb, ja sellel on tugev seos nii hariduse kui ka turundusega.
Need, kes õpivad teist keelt, peavad kasulikuks ka lauseehituse analüüsi. Nad kasutavad seda meetodis, mida nimetatakse võrdlevaks analüüsiks, mille käigus nad näevad, kuidas kahe keele elemendid ja struktuurid on samad või erinevad. See on oluline, sest inimene peab mõnikord loobuma oma emakeele sissejuurdunud struktuurireeglitest, et teist keelt õigesti rakendada. Näiteks inglise keeles eelnevad omadussõnad sõnadele, mida nad muudavad. Prantsuse keeles järgivad nad üldiselt muudetud sõnu. Õigete sõnade kasutamine, kuid vale paigutuse all, on märguandeks, et keegi ei räägi emakeelena.
Struktuurgrammatikat kasutavad õpetajad ka keele- ja kompositsioonitundides. Varem õpetasid pedagoogid inimestele, kuidas parandada lauseid ja suhtlust selliste tehnikate abil nagu lauseskeemide koostamine. Akadeemilised spetsialistid kasutavad neid meetodeid endiselt. Trend on aga see, et õpetajad kombineerivad struktuurset ja transformatiivset grammatikat ning õpetavad keelt teiste tehnikatega, näiteks lasevad õpilastel antud lauseid ümber sõnastada.
Võrdlused
Inimesed ajavad sageli segi lauseelementide ja paigutuse uurimise ülemineku- ja transformatsioonigrammatikaga. Üleminekumeetod vaatleb küll lauseelementide paigutust, kuid selle eesmärk on eelkõige liikuda ühelt ideelt või fraasilt teisele loogilisel ja selgel viisil. Transformatsiooniline lähenemine paistab lauses kasutatud sõnade pealispinna alla. Selle eesmärk on tuvastada nii kaudsed kui ka väljendatud tähendused sõnade paigutuses. Seda lähenemist peetakse tavaliselt ka loogiliseks edasiminekuks kirjutatud ja kõneldud sõna mõistmisel, mis viib analüüsiprotsessi sammu võrra kaugemale struktuurse grammatika piiridest.