Struktuurne kohandamisprogramm on Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt arengumaades ellu viidud plaan, mille eesmärk on muuta nende majandus tootlikumaks. Sellise programmi eesmärk on aidata laenu võtval riigil oma võlad tasuda ja kasvatada majandust, mis neid ka tulevikus ülal hoiab. Seda võib rakendada osana esialgsest raha laenamise lepingust või hiljem, kui laenu võttev riik saab varasematelt laenudelt madalamat intressi.
Struktuurilise kohandamise programmi idee on üks vaidlusi tekitavamaid nn Bretton Woodsi institutsioonides: IMFis ja Maailmapangas. Mõned inimesed arvavad, et kuna laenavad riigid on tavaliselt raskes olukorras, ei jää neil muud üle, kui järgida mis tahes plaane, mis on välja töötatud, et saada raha oma riigi toimimise tagamiseks. See tähendab, et IMF ja Maailmapank saavad läbi suruda poliitikat, millele valitsus ja inimesed ise võivad tugevalt vastu seista, õõnestades mitmel viisil rahva demokraatlikku tahet.
Varem suhtusid IMF ja Maailmapank laenuvõtvate riikide võlgade tagasimaksmise teele üsna vabad käed. See kõik muutus 1970. aastatel, kui maailm elas läbi üsna tõsiste majandusraskuste perioodi ja paljud riigid ei suutnud oma tagasimakseid teha. Seejärel otsustasid IMF ja Maailmapank, et neil on vaja asjadele rohkem praktilist lähenemist, ning asusid koostama struktuurse kohandamise programmi dokumente riikidele, kes plaanisid laenu võtta, andes neile teada, mida nad peavad tegema, et saada laenu. laenud.
Programm keskendub tavaliselt peamiselt viisidele, kuidas IMF ja Maailmapank arvavad, et need käivitavad riigi majanduse hüppeliselt. Tavaliselt toimub see äärmuslike vabaturustrateegiate kujul, nagu pangandussektorite dereguleerimine, kaubandustõkete eemaldamine, loodusvarade ja valitsussektori erastamine, valuutade devalveerimine, tasakaalustatud eelarvest range järgimine, siseriiklike seaduste muutmine, et muuta keskkond välisinvesteeringuid soodsamaks. ja ekspordimajanduse ülesehitamine. Viimastel aastatel on vaesuse vähendamine muutunud ka programmi nurgakiviks, mille eesmärk on mitte ainult suurendada riigi sisemajanduse koguprodukti (SKT), vaid ka aidata elanikkonnal tervikuna tõsta oma elatustaset vaesusest välja.
Ka viimastel aastatel on IMF ja Maailmapank hakanud enne lõpliku struktuurilise kohandamise programmi koostamist laenuvõtjatelt rohkem panust küsima. See sisend on nn vaesuse vähendamise strateegiadokumentide vormis ja võimaldab teoreetiliselt laenuvõtvatel riikidel tulla välja oma strateegiatega oma elanikkonna abistamiseks. Praktikas on vaesuse vähendamise dokumendid sageli väga sarnased IMFi ja Maailmapanga programmidokumentidega, mis paneb mõned kriitikud kahtlema, kui palju tegevusruumi laenuvõtvatele riikidele tegelikult antakse.