Stroof on kontrastne ja sageli poolmuusikaline teatrielement, mis pärineb Vana-Kreeka tragöödiatest, mida tänapäevani sageli mängitakse tänapäeva teatrisaalides. See on osa dialektilisest seadistusest, kus stroofile järgneb antistroof. Need kaks osa moodustavad draamas ja luules “oodide” või sarnaste struktuuride tükke. Stroof on hästi tuntud klassikalise kreeka teatri elemendina, kuid seda saab rakendada ka muudes kunstiliikides.
Kõige tavalisem dramaatilise stroof on midagi, mis loob struktuuri rütmiliseks, muusikaliseks või laulmiseks. Eksperdid juhivad tähelepanu sellele, et stroofide tavalised vormid hõlmavad kreeka koori, mis on Kreeka tragöödiate klassikaline seade. See esinejate rühm laulab, räägib või laulab stroof, mis annab osa selle rühma häälest, mis on areneva draama jaoks asjakohane. Koor on kreeka teatri väljakujunenud osa, mis mängib draama kujunemisel kindlat rolli.
Sõna “stroof” kreekakeelne tähendus annab konteksti selle kasutamiseks draamas ja luules. Selle sõna sünonüümid inglise keeles hõlmavad keeramist või pööramist. Tehnilises mõttes võib stroof tähendada isendit, kes pöörleb ühelt küljelt teisele. Dramaatilises kontekstis viitab see sageli sellele, et hääl liigub koori vastasküljele. Üldisemalt võiks keegi seda sõna erinevates kunstiliikides kasutada üldisema lavarežii või dramaatilise sündmuse jaoks.
Seda terminit on kasutatud ka kaasaegsema luulevormi kohta, mida nimetatakse ka oodiks. Oodi luules mõistetakse klassikaliselt kui kummardust inimesele, asjale või kohale. Sel juhul on stroof konkreetne stroof, mis on koostatud ainulaadsel viisil kahe või enama rea kaupa, mis toimib eraldiseisva üksusena, vastandina teisele lõpetavale stroofile.
Oluline on märkida, et muusikud räägivad mõnikord ka stroofsetest vormidest, mis on olulised paljude laulude eri žanrites meisterdamise viisiga. Mõned inimesed nimetavad seda “värsikoori salmi” struktuuriks. Siin rakendatakse vahelduva tehnika mõistet laulu osadele, mis üksteist täiendavad.
Mitte kõik laulude kirjutamise, draama või muude kunstidega tegelejad ei tunne trofeed. Mõned võivad need segi ajada sõnadega nagu “apostroof”, mis tähistab ingliskeelset teksti. Strophes seevastu kuuluvad suures osas laia sõnade ja fraaside kategooriasse, mis määravad mitmel kujul kunsti kadentsi, struktuuri ja vormi.