Stressi hüperglükeemia on kõrge veresuhkru seisund, mis võib tekkida mõne muu, sageli mitteseotud haiguse ajal. Paljudel juhtudel areneb see välja siis, kui inimene on haiglaravil või muude seisundite tõttu intensiivsel ravil. Stressi hüperglükeemiat iseloomustab veresuhkru taseme tõus ja mõnikord nimetatakse seda stressidiabeediks.
Teatud ravimeetodid, näiteks astma hädaolukorrad, suurendavad stressi hüperglükeemia riski. Teised haigused häirivad inimese võimet insuliini töödelda või tekitavad insuliini suhtes ülitundlikkust, põhjustades seega stressi hüperglükeemiat. See seisund vajab otsest ravi harva, kuna enamasti kaob see siis, kui inimene enam haige ei ole. Stressi hüperglükeemia on aga mõnikord murettekitav, kuna see võib anda märku suhkurtõve eelsoodumusest või tekkest.
Kui stressist tingitud hüperglükeemiat esineb sageli inimestel, kellel pole varem kõrge veresuhkruga probleeme olnud, võib kõrge veresuhkru tase muutuda kiiresti ohtlikuks. See võib märkimisväärselt suurendada inimese neerupuudulikkuse, südameataki ja muude potentsiaalselt eluohtlike probleemide riski. Kuigi stressi hüperglükeemia taandub tavaliselt iseenesest, tuleb neid tüsistusi vältida. Mida kauem patsient haiglas viibib ja mida raskem on tema seisund, seda suuremad on üldised riskid.
Haigusstress on stressi hüperglükeemia peamine tegur, kuid haiglas intensiivravis viibivatele patsientidele antud ravimid võivad riski suurendada. Vere glükoosisisalduse hoolikas jälgimine võib vähendada patsiendi riski selle tekkeks, nagu ka ravi alustamine kohe, kui see juhtub. Hüperglükeemia võib muutuda ohtlikuks, kui seda ei avastata liiga kaua. Need, kellel on see seisund ja pikaajaline haigus, võivad soovida otsida ravi, mitte oodata, kuni seisund paraneb.
Kõige tavalisemad diagnoosimiseks kasutatavad vormid on plasma glükoositestid ja glükoosimeetri test. Plasma test annab kõige täpsemad tulemused. Insuliinravi on eelistatud ravikuur, kuid see võib mõnel patsiendil põhjustada muid tüsistusi. Hüpoglükeemia ehk madal veresuhkru tase on üks tüsistusi, mis võivad tuleneda liiga agressiivsest insuliinravist. Olenevalt tema haiguse iseloomust ja raskusastmest võib see kaasa tuua täiendavaid tüsistusi või isegi surma.
Tavalised ettevaatusabinõud tarbetute tüsistuste ärahoidmiseks on patsientide glükoositaseme hindamine võimalikult varakult, kui nad on haiglaravil või meditsiiniasutustes, ning nende jälgimine haiglas viibimise ajal. Samuti on kasulik teada isiku varasemat ajalugu, võttes arvesse, kas ta on varem kogenud stressist tingitud hüperglükeemiat või kas tal on geneetilisi tegureid, mis võivad tema riski suurendada. Iga patsienti, kes on kriitiliselt haige või taastub tõsisest operatsioonist, jälgitakse tavaliselt korduvalt glükoositaseme muutuste suhtes.