Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) on süstemaatiline ülevaade projekti, programmi või poliitika mõjust keskkonnale. Hindamise funktsionaalsed komponendid erinevad olenevalt igas riigis kehtivatest keskkonnaeeskirjadest. Hindamise tulemuseks on kirjalik aruanne, mille põhjal tehakse lõplik otsus edasiliikumise elujõulisuse kohta. Kui otsustatakse edasi minna, võetakse KSH aluseks projektipõhine keskkonnamõju hindamine, mis viib strateegilise analüüsi taktikalisele tasandile.
Keskkonnamõju uuring sai populaarseks teemaks 1980. aastatel, kui USA-s kehtestati standardid valitsuse ja ettevõtete tegevusest saastunud kohtade tuvastamiseks ja puhastamiseks ning uutele projektidele nõuete kehtestamine keskkonnamõjude eelnevalt kindlaks määramiseks. Aja jooksul muutus keskkonnamõju hindamine kriitiliseks osaks kohalike projektide jaoks kogukonna heakskiidu ja lubade saamisel ning moodustas õigusliku vastutuse aluse saastumise korral. Selle probleemi laialdane toetus tugevdas keskkonnamõju strateegilist hindamist kui hädavajalikku esimest sammu USA-s kavandatud meetmetes.
Euroopa Liit (EL) võttis vastu ka konkreetsed õigusaktid, mis kohustavad liikmeid KSH direktiivis protokolli vastu võtma. Direktiiv kehtestas formaalsed standardid ja protseduurid projektide ja programmide keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks. ELi liikmed võtsid direktiivi vastu kümne aasta jooksul, kuni 100 protsenti liikmetest liitus KSH protokolliga.
Keskkonnamõju strateegilise hindamise protseduur võib riigiti või kontekstiti erineda, kuid põhiraamistik kaldub rahvusvahelise standardi poole. Võib-olla on kõige ametlikum struktuur see, mis on välja toodud ELi KSH direktiivis, seega on mõistlik kasutada seda õigusakti juhisena. SMA esimene samm on sõelumisprotsess, et teha kindlaks, kas kõnealune meede kuulub direktiivi reguleerimisalasse. EL-is ei hõlma direktiiv liikmesriikides kavandatavat poliitikat. Üldises kontekstis määrab see samm kindlaks, kas kõnealuses jurisdiktsioonis tuleb SMA-d üldse läbi viia.
Kui tehakse kindlaks, et SMA on vajalik, määrab ülevaataja uurimise ulatuse. Kavandatava meetme kõiki võimalikke keskkonnamõjusid on võimatu kindlalt kindlaks teha. See samm seab piirangud sellele, mida hindamine on kavandatud paljastama. Järgmisena määrab ülevaataja keskkonna hetkeseisu, mis on lähteseisundiks, mille alusel kavandatava tegevuse mõjusid mõõdetakse.
Ülevaataja kasutab keskkonnamõjude tõenäosuse kohta järeldusele jõudmiseks statistilist modelleerimist, ajaloolisi näiteid ja professionaalset hinnangut. Tema järeldused esitatakse aruandes, mida kasutatakse avalikkuse teavitamiseks ja tegevuse kohta lõpliku otsuse tegemise aluseks. Kui otsustatakse kavandatava meetmega edasi minna, kasutatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist lähtepunktina taktikalise mõju hindamisel, mis määrab, kuidas kõige paremini edasi minna.
SmartAsset.