Stihhomüütia on dramaatilise dialoogi vorm, mis pärineb Vana-Kreeka värssdraamast. Dialoogide vaheldumisi kasutatakse intensiivsuse suurendamiseks või tegelaste vahel elavaks vahetuseks. Iga tegelase read on tavaliselt lühikesed ja võivad koosneda ainult kahest või kolmest sõnast.
Klassikalisel ajastul kasutasid kreeka näitekirjanikud, nagu Aischylos ja Sophocles, sageli stihhomüütiat. Ühe näite võib tuua Oidipuse ja Teiresiase vahelisest vahetusest Oidipus Rexis. Oidipus, kes usub, et tema isa on tapetud bandiidide poolt, püüab panna nägijat Teiresiast paljastama mõrvarite isikut. Nägija keeldumine üksikasjalikust detailist vihastab Oidipust, võimaldades publikul heita pilgu kuninga tõelisele iseloomule.
Rooma kirjanik Seneca kohandas stihhomüütiat oma teostele. Tema lähenemine värssdraamale oli jäigemalt struktureeritud kui kreeka vorm. Senecale omistatakse tulevaste kirjanike, sealhulgas Shakespeare’i mõjutamist nii stihhomüütiate kui ka kättemaksutragöödiana tuntud süžeevahendite kasutamisel.
Shakespeare kasutas stihhomüütiat kogu oma kirjutamiskarjääri jooksul ebaregulaarselt, kuid tõhusalt. Love’s Labour’s Lost, Richard III ja Henry VI sisaldavad arvukalt stihhomüütia vormis dialoogilõike. Suveöö unenäos, Kivira taltsutamises ja Richard II-s on näiteid vähem. Mõned Shakespeare’i näidendid, sealhulgas Macbeth ja The Tempest, ei sisalda üldse stihhomüütiat.
Love’s Labor’s Lost sisaldab värsivormis suurepärast näidet stihhomüütiast ja sisaldab mitmeid sõnamänge. Richard III esimeses vaatuses kasutab Shakespeare seda tehnikat, et näidata Anne ja Richardi vahelist hõõrdumist. Hiljem kasutab näitekirjanik stihhomüütiat, et rõhutada Anne ema Elizabethi halvakspanu. Tuline sõnavahetus Richardi ja Elizabethi vahel on täis sarkasmi ning publikul ei jää kahtlust Elizabethi tõelistes tunnetes.
Filmitegijad on seda tehnikat kasutanud komöödiates, et tekitada vaimukat, humoorikat mõttevahetust või tõsta tegelastevahelist pinget. 1940. ja 1950. aastate filmides, kus esinevad detektiivid nagu Philip Marlowe ja Sam Spade, kasutasid stihhomüütiat ohtralt. Teise näite võib leida Double Indemnity’st, Fred MacMurray ja Barbara Stanwycki tegelaste tegelaste vahetuse ajal, kui ta esimest korda temaga flirtima hakkab.
Lisaks draamategijatele on laulukirjutajad kasutanud stihhomüütiat, eriti muusikalides ja ooperites. Gigi esitas filmis laulu “I Remember it Well”, milles Maurice Chevalieri ja Hermione Gingoldi kehastatud tegelased mäletavad oma ühist ajalugu üsna erinevalt. Irving Berlin kasutas seda tehnikat laulus “Anything You Can Do”, mis kõlas filmis Annie Get Your Gun. Rokoooperis „Jeesus Christ Superstar” on stihhomüütia teine näide Juuda ja Jeesuse vaheline vahetus „Pühas õhtusöömaajal”.