Squab on noorte tuvide kulinaarne termin. Kuigi paljud kaasaegsed kultuurid peavad squabi ebatavaliseks või eksootiliseks roaks, on sellel pikk ajalugu. Kodus on tuvisid kasvatatud sajandeid. Vana-Egiptuses ja Roomas on andmeid squab söömise kohta. Squabs tapetakse toiduks umbes kuu aega pärast sündi, kui nad on saavutanud täiskasvanud suuruse, kuid pole veel lennanud.
Squab viitas algselt kõigi tuvi- ja tuviliikide lihale, millest osa olid kunagi jahiloomad, kuid tänapäeval piirdub see mõiste tavaliselt kodutuvidega. Keskajal muutus mõisate jaoks populaarseks tuvilaud, väike hoone, kus tuvid või tuvid said pesitseda, võimaldades mõisaomanikel hõlpsasti ligi pääseda lindude munadele ja lihale. Dovecotes kasutatakse mõnedes piirkondades tänapäevalgi ja neid võib nimetada kolombideks või tuvideks, eriti prantsuskeelsetes või ajalooliselt prantsuskeelsetes piirkondades.
Squab on pardile sarnane rikkalik, niiske tume liha. See on õrn, lahja ja leebem kui enamikul jahikanadel. Kaubanduslikult kasvatatud liha on pehmem kui traditsiooniliselt kasvatatud kõrvitsad, seetõttu on selle küpsetusaeg lühem ja seda saab kasutada mitmesugustes roogades. Squabis on vähem patogeene kui paljudel muudel kodulindudel ja seda saab serveerida keskmise või hästi küpsetatud lihaga. Squabs ei anna ühe linnu kohta palju liha ja suurem osa lihast asub rinnas.
Tänapäeval on squab liha populaarseim traditsioonilistes Prantsuse ja Hiina köökides, aga ka Põhja-Aafrikas. Hiina ja Hiina-Ameerika kultuuris serveeritakse seda lindu sageli fritüürituna piduliku või pühadetoidu osana. Neid võib müüa elusalt või riietatult. Hiina stiilis ehk budistlikus tapmises riietatud squabid säilitavad oma pead ja jalad, samal ajal kui New Yorgi stiilis või konfutsianistliku tapmise ajal riietatud sisikonnad. Squab on üks kalleimaid linnulihaliike nii oma harulduse kui ka suhteliselt väikese lihakoguse tõttu linnu kohta.