Sprechgesang puudutab muusikalist meetodit, kus vokalist ristub muusikapala esitamisel deklameerimise ja laulmise vahel. Tavaliselt võrreldakse seda laulmisega, kuna mõlemad on teksti ettekandmisel väga sarnased, kuid siiski kasutatakse muusikalisi elemente, nagu rütm ja helikõrgus. Seda tehnikat ei kasutata ooperites harva. Sprechgesangi saab esitada sooloetendusena, duetina või isegi koorirühmana.
Sprechgesangi kontseptsioon pärineb Saksamaalt, kus ooperi- ja teatrivaldkond õitses 1800. aastatel, sajand pärast seda, kui Mozarti ja Beethoveni sarnastest klassikalistest muusikutest said väljakujunenud muusikud. Sõna ise on tõlgitud kui “kõneldud laul”. Seda meetodit aetakse sageli segamini või asendatakse teise tehnikaga, mida nimetatakse “sprechtimmeks” või “kõnehääleks”, kuigi viimane on rohkem deklamatiivne kui laulmine. Seda seetõttu, et muusikalistele elementidele, eriti laulusõnade toonile, ei omistata sprechtimme puhul erilist tähtsust, vastupidiselt sprechgesangile.
Paljud ajaloolised kirjeldused omistavad sprechgesangi alguse Richard Wagnerile, 19. sajandi muusikule, kellest sai üks mõjukamaid ja teedrajavamaid muusikuid maailmas. Wagneri üks eesmärke oli tuua kokku recitativo ja aaria ehk kõne ja meloodia stiilid, ilmselt rikastada tema “muusikadraamasid” ja arendada edasi jutustuse sees olevaid meeleolusid. Kõnelaulu meetod sai aga levinumaks 1900. aastatel, kui saksa helilooja Arnold Schoenberg kasutas seda tehnikat oma melodraamas “Pierrot Lunaire”, arvestades, et tema peaesineja Albertine Zehme oli pigem näitleja kui laulja. . Huvitav on ka see, et kõneldud laulu tehnika langes kokku saksa hip-hopi tõusuga, mis sageli hõlmab lugudes ka räppimist.
Üks oluline põhjus, miks sprechgesangi melodraamas ja koomilistes ooperites sageli kasutatakse, on see, et see võib esile kutsuda ja rõhutada teatud emotsioone, ekspressionistliku kunsti peamisi tegureid. Laulmine on üldiselt väga kontrollitud ja peab olema kõrvale meeldiv, kuid tegu ei pruugi lubada ega edasi anda äärmuslikke emotsioone. “Räägitud laulu” meetod võimaldab aga esinejal pöörduda tagasi kõne juurde, et väljendada äärmist õnne, hirmu või leina. Näiteks võib esineja kasutada kõrgeid toone kiire rääkimisega, et edastada õnne, kuid tekitada madalaid ja lõdvavaid oigamisi, et väljendada tohutut leina.
Sprechgesangi laulutehnikana võib olla väga raske saavutada, seda enam, et puudub kindel seletus, kuidas seda õigesti teha. Meetod võimaldab esinejal kasutada tavakõne elemente, kuid lõpptulemus ei tohiks selline olla. Spetsiifilisi helikõrgusi ei kasutata, kuid esitus peaks siiski sisaldama “muusikalist” puudutust ja sageli nõutakse teatud rütmi hoidmist.