Spoon on protsess, mille käigus kinnitatakse kokku kaks ainekihti, tavaliselt puitu. Mõnikord tehakse seda tugevama puutüki tegemiseks, nagu vineeris. Muudel juhtudel on see selleks, et pind oleks ilusam. Ilusama või eksootilise puidu väga õhukesed tükid laotakse vähem ilusa puidu peale, et luua ilusam ja kallima välimusega toode.
Kui pinnal on keeruline muster, nimetatakse spoonimise tulemust sageli intarsiaks. Varem kasutati seda tüüpi spooni tavaliselt peene mööbli jaoks. Kui pinnamustri osana kasutatakse metalle või eksootilisi materjale, nimetatakse spooni sageli sisekujunduseks.
Varaseimad spooninäited on üle 5,000 aasta vanad, leitud Semerkheti hauakambrist. Paljud vaaraod olid maetud esemetega, millel oli Aafrika eebenipuu spoon ja elevandiluust sisestus. Rooma impeeriumi ajal kuulusid nii Julius Cesarile kui ka Cicerole spoonitud lauad; Cicero veenid olid paigutatud lainelisteks joonteks, et moodustada spiraale nagu väikesed mullivannid.
Kui seitsmeteistkümnendal sajandil töötati välja uued puidutöötlemistööriistad, muutus spoon keerukamaks ja XVIII sajandi alguseks oli spoonitud mööbel populaarne. Spoon saavutas kunstilise kõrgpunkti Sheratoni ja Hepplewhite’i, kahe kaheksateistkümnenda sajandi lõpu kuulsa mööblitootja töös. Tänapäeval leidub nende kaunist neoklassitsistlikku mööblit tavaliselt muuseumides või erakogudes.
XNUMX. sajandil oli spoonil halb maine. Mööbli valmistamine oli muutunud tehasetegevuseks, eriti Ameerikas, ja käsitöö tase oli langenud. Spooni kasutati kehvade materjalide ja kehva töötluse katmiseks. Spooni kasutamine oli viis tootmiskulude vähendamiseks.
Tänapäeval on spoonimine saavutamas uut populaarsust. Seadmed ja tehnikad on paranenud, nii et kvaliteetset spooni saab hõlpsasti toota. Puitspooni kasutamine tehisaluspinnal vähendab puidu kasutamist ja võib vähendada vanade metsade raiumist. Spoon võimaldab kasutada eksootilist puitu, mis on säästvalt raiutud, kuna projekti teostamiseks kulub vähe puitu.