Sotsioloogia ajalugu kirjeldab sotsioloogia kui selgelt piiritletud kaasaegse uurimisvaldkonna tekkimist sotsiaalteaduste sees. Selle distsipliini juured ulatuvad tagasi klassikalise antiikajani. Kaasaegne sotsioloogiline teooria ja praktika tekkisid 19. sajandil, kui teaduslikke ideid ja praktikaid rakendati ühiskonna ja sotsiaalsete interaktsioonide uurimisel. Sotsioloogia muutus 20. sajandi jooksul palju mitmekesisemaks valdkonnaks ja tekkisid uued sotsioloogilise mõtte koolkonnad, mis rõhutasid konkreetseid teooriaid ja eksperimentaalseid praktikaid.
Inimühiskonda on uuritud tsivilisatsiooni algusaegadest peale. Sotsioloogia ajalugu algab antiikmaailma teadlastega, nagu Aristoteles või Thucydides. Kuigi neil kirjanikel puudus teaduslik raamistik, püüdsid nad kaardistada sotsiaalsete moodustiste põhiomadused ja tuvastada protsessi tugevused või nõrkused, pöörates tähelepanu klassi, staatuse ja rikkuse küsimustele, mis tänapäeva sotsioloogidele suurt muret valmistavad.
Sotsioloogia kui kaasaegne akadeemiline distsipliin nõuab nii uudishimu sotsiaalse struktuuri ja organisatsiooni küsimuste vastu kui ka rangete teaduslike praktikate kasutamist ühiskonna kohta teabe kogumiseks ja analüüsimiseks. See sai võimalikuks aastatel pärast valgustusajastu levikut üle Euroopa. Valgustusajastu rõhutas teaduse ja mõistuse kasutamist sotsiaalsete probleemide lahendamisel ning sotsioloogia kui kaasaegse distsipliini ajalugu algab esimestest katsetest kasutada teaduslikke meetodeid ühiskonnakorralduse küsimuste lahendamiseks.
Karl Marx on ehk kõige kuulsam sotsioloogia varajane praktik. Teadlased on tema töö teoreetilise paikapidavuse üle palju vaielnud, kuid üldiselt nõustuvad, et Marx püüdis ühiskonna uurimiseks kasutada teaduslikku metoodikat. Ta leidis, et selline teaduslike arutluste kasutamine oma töö toetamiseks oli suur edasiminek varasemate utoopiliste sotsialistide töödega võrreldes, kuid tema tööl puudus tänapäevase sotsioloogia range teoreetiline alus.
20. sajandi alguses tekkis mitu erinevat sotsioloogilise mõtte koolkonda. Max Weber on võib-olla selle perioodi sotsioloogia ajaloo kuulsaim tegelane. Ta püüdis uurida ja mõista kaasaegse maailma põhijooni, keskendudes sotsiaalsetele struktuuridele, mis olid seotud poliitika ja majandusega. Weber väitis näiteks, et protestantismi jäik moraalikoodeks soodustas väga ranget tööeetikat ja julgustas isiklikku rikkuse kogunemist ning viis omakorda moodsa kapitalismi tõusuni. Sellist teooriat ei saanud objektiivselt tõestada, kuid Weber püüdis oma väiteid kaitsta rangete argumentidega.
Hiljem 20. sajandil töötanud sotsioloogid hakkasid sagedamini kasutama kõva statistikat ja konkreetseid näiteid. Näiteks Chicago kool kasutas Chicago linna omamoodi laborina, kus teha analüütilist tööd sotsioloogia valdkonnas. Nad ühendasid statistika hoolika kogumise sotsiaalteooria kasutamisega, et seda statistikat mõtestada.
Pärast Teist maailmasõda esines sotsioloogias palju lahknevaid mõttesuundi. Nõukogude Liidus kippus sotsioloogia valdkond piirduma probleemidega, mis ei olnud ideoloogiliselt tundlikud. Läänes on sotsioloogiat mõjutanud postmodernismi tõus ja see pöörab sageli andestavama pilgu ühiskonna marginaalsetele või hälbivatele rühmadele, gruppidele, mida vanemad sotsioloogid oleksid pidanud lahendust vajavateks sotsiaalseteks probleemideks.