Sotsiaalne alaareng on sotsiaalsete puudujääkide kõnekeelne diagnoos, mitte meditsiiniline diagnoos või alaarengu tüüp. Kuigi vaimselt alaarenenud inimesed võivad seda tüüpi käitumist avaldada, võivad paljud inimesed, keda muidu peetakse normaalseteks, toimivateks inimesteks, käituda viisil, mis õigustaks seda diagnoosi. Tavaliselt peetakse selle nimetuse kasutamist ebaviisakaks või poliitiliselt ebakorrektseks, kuna see termin on halvustav ega ole tõeline mahajäämuse tüüp. Viisakam viis öelda, et inimene kannatab sotsiaalse alaarengu all, on öelda, et tal on puudulikud sotsiaalsed oskused, või tuvastada tegelik häire, mille all inimene kannatab.
Erinevates kultuurides peetakse paljusid erinevaid käitumisviise sotsiaalselt mahajäänuteks. Näiteks suutmatus mõista vestluse pöördeid on tavaliselt üks sotsiaalse alaarengu tunnuseid. Isiku, kes segab teisi kõnelejaid, räägib eranditult oma huvidest või ei suuda jälgida vestluse loomulikku kulgu, võib öelda, et ta on sotsiaalselt mahajäänud. Vestlust reguleerivad täpsed reeglid on kultuuriti erinevad, kuid seda tüüpi probleemid ei tulene tavaliselt kultuurilistest erinevustest.
See häire on määratletud sotsiaalselt ja seega on sellel mitmeid erinevaid potentsiaalseid sümptomeid ja seoseid. Näiteks arvatakse, et väga intelligentsed inimesed on mõnikord sotsiaalselt alaarenenud, kuigi neil inimestel on üksteisega sidus suhtlus. Sotsiaaldiagnooside üks peamisi probleeme on see, et need on muutlikud ja määratluse tingimused võivad aja jooksul muutuda.
Peaaegu kõigil juhtudel on vestluse probleemiks sotsiaalne alaareng. Kuigi inimene võib käituda viisil, mis on sotsiaalselt sobimatu, on sotsiaalne alaareng süüdistus, mis on reserveeritud peaaegu eranditult keelele. See on osaliselt tingitud sellest, et seda tüüpi suhtlusega kaasnev ebaviisakus häirib täielikult sotsialiseerunud kõnelejaid viisil, mida ebaviisakas käitumine ei ole. Ebaviisakas käitumine on seletatav sellega, et inimene ei hooli teistest, kuid vaikivate vestlusreeglite eiramine viitab inimesele, kes pole täielikult sotsialiseerunud.
Mõnikord kannatavad sotsiaalse alaarengu all kannatavad inimesed hoopis teistsuguse vaimse häire all. Seda tüüpi käitumist võivad põhjustada autism, Aspergeri tõbi ja teatud tüüpi ärevus ning sellistel juhtudel on vestlusoskuste parandamiseks mitmesuguseid terapeutilisi strateegiaid. Mõned inimesed ei suuda kunagi täielikult mõista sotsiaalseid näpunäiteid, kuid sageli saab neid inimesi kaudselt õpetada, kuidas tuvastada olukorras sobiv tegutsemisviis. Teisest küljest on kohatu vestluskäitumine mõnikord ebahariliku või närvilisuse tagajärg ning sellistel juhtudel saab probleemi lahendada ravimite või sotsiaalse suhtluse suurendamisega.