Ühiskondlik leping on kaudne kokkulepe valitseja ja valitsuse vahel. Kontseptsioon põhineb teoreetilisel ideel, et valitsused või valitsejad on legitiimsed, kui neil on valitsejate nõusolek. Seetõttu on ühiskondlik leping kokkulepe, mille kohaselt valitsusele antakse tema inimeste poolt volitused neid juhtida. Ühiskondliku lepingu teooria on olnud domineeriv poliitiline teooria lääne kaasaegses ajaloos, mida esmakordselt selgitas põhjalikult Thomas Hobbes ning täiendavalt selgitasid ja muutsid John Locke ja Jean-Jacques Rousseau.
Thomas Hobbesi raamatus Leviathan esinev sotsiaalse lepingu teooria tugineb kahele eeldusele. Esiteks on kõik inimesed omakasud ja tegutsevad ainult vastavalt motivatsioonile oma olukorda parandada, mis tooks kaasa igavese sõja olukorra. Teiseks on inimesed ratsionaalsed tegutsejad, kes suudavad ära tunda, millised otsused teenivad nende huve. Need eeldused viivad mõistmiseni, et inimesed, kes tegutsevad ratsionaalselt enda parimates huvides, tahavad alluda valitsevale võimule, et saavutada rahu ja elada kodanikuühiskonnas.
Hobbes toob välja kaks selgesõnalist sotsiaalse lepingu komponenti. Esiteks peavad inimesed ühiselt kokku leppima organiseeritud ühiskonna moodustamises, kus nad loobuvad anarhiast või korra puudumisest, mis oli loomulikus olekus. Teiseks peavad nad nõustuma eksisteerima tavaseaduste alusel ja looma valitsuse, mis toimib lepingu ja selle seaduste täitmise mehhanismina.
John Locke’i õigustus sotsiaalsele lepingule kahes valitsustraktis erineb suuresti, kuna ta ei näe inimest pidevas sõjaseisundis. Selle asemel näeb Locke, et inimesel on moraal. Inimesed on organiseerimata ja neil on vabadus teha, mida tahavad, kuid moraal takistab neid Hobbesi pidevast sõjaseisukorrast. Sõda tekib seetõttu, et mehed üritavad üksteist varastada või orjastada. Kuna puudub tsiviilvõim, peab inimene oma elu kaitsma, alustades sellega sõda, mis tõenäoliselt jätkub.
Selle vältimatu lagunemise vältimiseks peab inimene nõustuma ühiskonna moodustamisega ja olema juhitud. Locke annab ka mõista, et valitsetavatel on õigus mässata valitsejate vastu, kui nad muutuvad türanlikuks. Türanlikud valitsejad loovad oma rahvaga sõjaseisukorra, mis sunnib mehi end kaitsma ja uut valitsust looma. Locke’i ideid on kasutatud Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide õigustamiseks. Samamoodi aitasid tema ideed kujundada paljude riikide põhiseadusi.
Jean-Jacques Rousseau visandab oma teoses The Social Contract lepingu, mis põhineb rahva suveräänsusel. Rousseau käsitlus sotsiaalsest lepingust vastandub Hobbesi ja Locke’i individualistlikele kontseptsioonidele. Kui inimene otsustab valida oma huvid kollektiivsete huvide asemel, peab ta Rousseau sõnul olema sunnitud valima selle, mis on ühiskonnale tervikuna parim.