Sooline palgalõhe on sotsioloogiline suundumus, mida toetab statistiline analüüs, mis näitab, et naiste keskmine mediaansissetulek on väiksem kui nende meessoost kolleegidel samas valdkonnas. Kuigi majanduslik ebavõrdsus tööstusharude lõikes on lääne tööstusriikides sugude vahel hästi dokumenteeritud, ei ole see tööstusharude ametites nii selgelt määratletud. Mis puutub ametitesse, siis soolise palgalõhe uuringutes väidetakse, et naised täidavad klaaslae tõttu ametialadel alatumaid rolle, mis on kalduvus tõsta mehi naistest kõrgemale, kui neil on võrdne kvalifikatsioon ja kogemus.
Ameerika Ühendriikides teenisid 2009. aasta seisuga täistööajaga töötavad naised keskmiselt nädalasissetulekut, mis moodustas 80% nende meessoost kolleegide teenitud sissetulekust. See varieerub aga oluliselt, kui vaadelda majanduslikku ebavõrdsust majandusharude kaupa. Ehitussektoris teenisid naised 92.2% sama palju kui mehed, samas kui finantsteenuste sektoris teenisid nad vaevalt üle 70% meeste omast. Sooline palgalõhe varieerub ka vanuserühmade lõikes, kusjuures nooremate algtaseme töötajate palgalõhe on väiksem kui vanemate töötavate elanikkonnarühmade seas.
Euroopa Komisjoni statistika näitab, et sooline palgalõhe on suur ka Euroopa riikides. 2009. aasta uuring näitas, et Eestis on erinevused kõige suuremad, mehed teenisid keskmiselt üle 30% rohkem kui nende naissoost kolleegid. Sellistes riikides nagu Sloveenia, Itaalia ja Malta olid 2009. aasta seisuga väikseimad sissetulekute ebavõrdsuse näitajad, kus mehed teenisid üldiselt 2–7% rohkem kui naised. Keskmiselt teenisid naised Euroopas 2009. aastal 17% vähem kui mehed. Rahvastevahelise suure erinevuse põhjuseks on asjaolu, et madala kvalifikatsiooniga töökohtadega riikides on naiste tööhõive määr madala kvalifikatsiooniga töökohtadel väiksem kui mujal ja tööturg ei ole nii segregeeritud kui teistes riikides. .
Rahvusvahelise ebavõrdsuse eksperdid väidavad sageli, et sooline palgalõhe kaob, kui ühiskond moderniseerub ja suurem protsent elanikkonnast omandab kõrghariduse. USA Census Bureau uuring mitmekümne aasta jooksul saadud tulude võrdlemise kohta seda väidet siiski ei toeta. Kui USA-s on sooline palgalõhe aeg-ajalt muutunud, kasvades 1960. ja 1990. aastatel ning suletuna 1980. aastatel, on üldine suundumus olnud see, et meeste ja naiste palgad järgivad paralleelset rada.
Kuna laialdased majandustingimused mõjutavad palku, langevad või tõusevad nii meeste kui ka naiste palgad koos mõjuga, jäädes samal ajal üksteisest järjekindlalt lahus. Tööalane sooline segregatsioon palgamäärade osas näitab, kui üldse, lähenemise aeglustumist kaasaegsetes riikides. Selle põhjust ei ole selgelt määratletud ja see peab ulatuma teadaolevatest teguritest kaugemale. USA-s Cornelli ülikoolis 2006. aastal läbi viidud uuring viitas sellele, et soolise palgalõhe püsimise eest vastutasid „… mõõtmata omadused… tööturu diskrimineerimises…”.
SmartAsset.