Sõnavara koostaja võib olla mäng, mälukaartide komplekt või raamat. Sõnavaramängud on loodud uute sõnade lõbusaks tutvustamiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Välkmälukaardid võivad töötada sarnaselt ja neid leidub hariduspoodides ja Internetis. Raamatud on populaarne ja loomulik viis parema sõnavara koostamiseks ning sageli reklaamitakse neid kui parimat sõnavara koostajat igas vanuses inimestele. Ükskõik millist meetodit kasutatakse, nõuab sõnavara koostamine järjepidevust, seega on oluline valida midagi, millest inimene kinni jääb.
Mängud, mille eesmärk on sõnavara täiendamine, võimaldavad mängijatel õppida sõnade tähendusi kiirel ja lõbusal viisil. Mõned sõnavaramängud töötavad valikvastustega ja mängija saab valida, milline sõna vastab definitsioonile või vastupidi. Veel üks viis, kuidas sõnavaramängud õpilastele õpetada saavad, on lause või lõigu kuvamine, milles puudub sõna. Seda tüüpi sõnavara loomise mängus on mängijal juurdepääs mõnele võimalikule sõnavalikule ja ta valib selle, mis sobib lause või lõiguga kõige paremini. Mõnikord jälgivad sõnavara koostamise mängud õigeid ja valesid vastuseid, et teha kindlaks õpilase pädevus ja kohandada tulevasi mänguvoore vastavalt tema võimetele.
Flash-kaarte saab kasutada inimese sõnavara koostamiseks. Sellised küsimused nagu “Mis on floccinaucinihilipilifikatsiooni määratlus?” on tavaliselt kirjutatud välkmälukaardi ühele küljele, samas kui vastus asetatakse tagaküljele. See tehnika võimaldab inimesel flash-kaarte sirvida ja panna endale meelde definitsioonid, mis kuuluvad sõnadele, mida ta püüab õppida. Olenevalt sellest, kas õpilane vastab õigesti, saab välkkaarte edaspidi enam-vähem regulaarselt läbi vaadata.
Raamatute lugemine on üks parimaid viise täieliku ja keeruka sõnavara koostamiseks. Nii lapsed kui ka täiskasvanud saavad sel viisil õppida, lugedes lihtsalt seda, mis neile kõige rohkem meeldib. Raamatust sõnavara koostajaks muutmise võti on tundmatute sõnade leidmine. Isegi ajalehe või kokandusajakirjade spordirubriiki võib leida sõnu, mida inimene ei tea. Need sõnad ei pea olema pikad ja neid kasutatakse harva; need võivad olla midagi suhteliselt lihtsat, näiteks “optiline” või “suhe”, kui inimene seda sõna varem ei teadnud, kuid teeb jõupingutusi selle tähenduse avastamiseks.