Sõnamäng on populaarne sõnamäng, milles üks sõna asendatakse sarnase sõnaga humoorika efekti saavutamiseks. Kalamängu roll kirjanduses ulatub tuhandete aastate taha ja hõlmab paljusid iidseid ja kaasaegseid keeli. Mõned inimesed vihkavad sõnamänge, mida sageli kirjeldatakse kui “madalaimat huumorivormi”. Sellest hoolimata on paljud suured autorid kasutanud kirjanduses sõnamänge, sealhulgas Shakespeare, Oscar Wilde ja James Joyce. Neid saab kasutada koomiksi leevendamiseks, nalja või solvangu varjamiseks või osana laiemast loomingulise keelekasutuse strateegiast.
Sõnamängud on salvestatud kirjakeele kõige varasemates vormides, sealhulgas Egiptuse hieroglüüfides ja iidse Sumeri kiilkirjas. See viitab sellele, et sõnamäng on tõepoolest väga vana kunstiliik. Kirjanduses nimetatakse sõnamänge mõnikord paronomaasiaks, vanakreeka terminiks, mis tähendab sõnamängu. Ebaselgus hõlmab ühte sõna, millel on kaks erinevat tähendust, näiteks “mesi”, mis võib olla toit või armastuse mõiste. Kui sõnamäng hõlmab kahe tegelase vahelise kahemõtte vahetust, nimetatakse seda asteismiks.
Üks kurikuulsamaid sõnamängu kasutajaid kirjanduses oli Shakespeare. Romeos ja Julias laseb ta sureval Mercutiol öelda: “Homme… te leiate mulle haua mehe.” Richard III kuulus tsitaat “Nüüd on meie rahulolematuse talv” jätkub: “Selle Yorki päikese poolt on tehtud hiilgav suvi.” See on kolmekordne sõnamäng või liitsõnamäng, kuna “päike” on Yorki hertsogi poeg, kelle embleemiks oli päikesepaiste. Ühe hinnangu kohaselt kasutas Shakespeare oma näidendites ja luuletustes tuhandeid sõnamänge.
Kõik ei olnud lõbustatud. Mõjukas 18. sajandi õpetlane ja kirjanik Samuel Johnson kurtis Shakespeare’i käsitlevas raamatus Bardi sagedase sõnamängu kasutamise üle. Teine sõnamängu kriitik kirjanduses oli 17. sajandi poeedi laureaat John Dryden, kes võis olla esimene, kes nimetas sõnamänge “mõistuse madalaimaks vormiks”. Isegi Ameerika kirjanik Ambrose Bierce, kes oli tuntud oma hammustava teravmeelsuse poolest, tunnistas, et “targad mehed kummardavad”, et sõnamänge teha, samas kui “lollid püüdlevad” nende poole.
Sellegipoolest on sõnamängu kasutamine kirjanduses laialt levinud ja hõlmab mõningaid parimaid inglise keele sõnaseppasid. Nii vene kui ka inglise kirjanduse meister Vladimir Nabokov kasutas sageli sõnamänge ja muid sõnamänge, andes oma loomingule sügavama tekstilise tähenduse. Sellist kirjanduslikku trikitamist kasutasid hilisemad kirjanikud, nagu Thomas Pynchon ja Alan Moore. Nagu Nabokov, meeldis James Joyce’ile luua uusi sõnu olemasolevaid sõnu lammutades või kombineerides ning mängides nende konstruktsiooni ehk etümoloogiaga. Joyce nimetas seda tava “etüümide purustamiseks”.