Sõidukist võrku, tuntud ka kui V2G, on termin, mida kasutatakse energiakontseptsiooni kirjeldamiseks, mille kohaselt elektriautod ja teatud pistikühendusega hübriidautod ei saa mitte ainult elektrit vastu võtta, vaid üleliigset elektrit elektrivõrku tagasi saata. Selle kontseptsiooni töötas välja dr Willett Kempton USA-s Delaware’i ülikoolis. Kempton nägi ette, et elektriautod võiksid energia säästmiseks teha rohkem kui fossiilkütusteta töötamine; ta kujutas ette, et nad saaksid energiat veelgi säästa, pumbates üleliigse elektri tagasi võrku. Selle visiooni kohaselt saaksid tulevased elektriautode omanikud tegelikult raha teenida, müües elektrit tagasi võrku kodudes ja ettevõtetes kasutamiseks.
Sõiduki ühendamine võrku aitaks säästa elektrit, mis muidu võib energia kaduma minna. Elektrivõrk on konstrueeritud nii, et see mahutaks ainult nii palju elektrit, kui seda igal hetkel vaja on. Selle saavutamiseks suhtleb see arvuti abil iga paari sekundi tagant energiaallikatega, andes generaatoritele täpselt teada, kui palju elektrienergiat see nõudluse rahuldamiseks vajab. See aga tähendab, et seal on palju potentsiaalset üleliigset elektrit, mis võib kasutamata jääda. Kasutades sõidukist võrku ühendavat tehnoloogiat, võivad üleöö garaažis istuvad autoakud salvestada üleliigse energia, mida võrk kohe ära kasutada ei saanud, ja seejärel saata elektrit tagasi võrku, kui seda vaja läheb.
Autoakudesse salvestatud elektrienergia ülejäägil oleks ka muid eeliseid. Elektrikatkestuse korral, kui võrk ei suuda elektriliinide kaudu energiat kodudesse ja ettevõtetesse tarnida, võivad elektriautod toimida varugeneraatoritena, mis võivad anda toite mitmele majapidamisele. Elektriautode omanikud võiksid ka rahaliselt kasu saada sõidukist võrku, saades makseid elektrienergia eest, mille nad on võrku tagasi müünud.
Kuigi tehnoloogia on olemas, et muuta sõidukid reaalsuseks, tuleb ületada mitmeid takistusi, enne kui elektrilaadimisjaamad asendavad nurgapealse tankla. Autoettevõtted peaksid tegema koostööd kommunaalettevõtetega, et auto saaks võrguga piisavalt suhelda. Sõidukist võrku ühendavad autod peaksid samuti olema kasutajasõbralikud. Lisaks peaksid elektriautode omanikud saama hõlpsasti valida täpselt, kui palju elektrit nad ostavad ja müüvad, ning autotootjad peaksid tagama, et akud kestavad sama kaua isegi pideva elektri sissevoolu ja väljundi korral. Võib-olla veelgi olulisem on see, et laadimisjaamad peaksid olema kergesti ligipääsetavad kõigis linnades ja maanteede ääres. Ja loomulikult peab selle edukaks tegemiseks olema piisavalt tarbijate nõudlust.
Sõidukist võrku uurijad on juba astunud käegakatsutavaid samme tarbijatele mõeldud tehnoloogia kasutuselevõtuks. Elektrisõidukite tootjad on loonud partnerlussuhteid sõidukite võrkude teadlastega, aga ka mõnede kommunaalettevõtete ja suuremate autotootjatega, et käivitada pilootprogrammid, mis on pühendatud tehnoloogia turule toomisele. Seadusandjad on samuti töötanud selle tehnoloogia rakendamise nimel. 2009. aastal kirjutas Delaware’i kuberner Jack A. Markell alla seaduseelnõule – esimesele omataolisele –, mis kohustab autoomanikke võrku tagasi müüdud elektri eest maksma sama hinnaga, mida nad selle kasutamise eest küsivad.