Olukorraline juhtimine, mida kunagi nimetati elutsükli teooriaks, on Paul Hersey ja Ken Blanchardi loodud ärijuhtimismudel. Blanchardi ja Hersey mudel, mis sai esmakordselt tähelepanu 1970. aastate alguses, põhineb juhujuhtimise stiilil. See tähendab, et ettevõtte juhi juhtimisstrateegiad ja otsused ning tema isiklik juhtimisstiil sõltuvad igast ainulaadsest olukorrast või on sellest sõltuvad.
Paindlikkus ja küpsus moodustavad suure osa olukorrast lähtuva juhtimise lähenemisviisist. Hersey ja Blanchardi situatsiooniteooria järgi peavad juhid olema piisavalt küpsed, et võtta vastutus oma tegude ja valikute eest. Samuti peavad nad olema piisavalt paindlikud, et muuta juhtimisstiile, et oma järgijatega kõige paremini suhelda. Blanchardi ja Hersey juhtimisteooria aluseks olev filosoofia on juhi ja järgija vahelise hea sobitamise tähtsus. Juhid peavad jälgijate haldamisel suutma täpselt hinnata iga jälgija oskuste, võimete ja motivatsiooni taset, muu hulgas muid omadusi.
Olukorralise juhtimise meetodi järgijate juhtimise neli peamist viisi on suunamine, toetamine, juhendamine ja delegeerimine. Hersey ja Blanchard näevad suunamist kui viisi, kuidas juht edastab järgijale käskkirja või juhise. Nad märgivad, et juht, kes suunab ülesandeid järgijale, on põhimõtteliselt ühesuunaline suhtlusvorm. Seevastu juhikäitumise toetamine võimaldab järgijal kontrollida, milliste ülesannete kallal töötada, samas kui juht annab ainult peamise otsustusõiguse.
Blanchardi ja Hersey sõnul erineb coaching toetamisest selle poolest, et juht suhtleb jälgijaga ideede genereerimiseks. Kuigi juhil on võim teha lõplikud otsused, julgustatakse järgijat andma oma panus projektidesse. Olukorralise juhtimise neljas põhiline suhtlusviis, delegeerimine, sarnaneb suunamisega selle poolest, et ülesanded annab järgijale juht. Kuid suunamine erineb delegeerimisest, kuna delegeerimine annab tavaliselt jälgijale palju suurema kontrolli. Ülesande delegeerimisel järgijale lubab juht tal rohkem kontrolli alla võtta soovitud tulemuse saavutamise meetodid, selle asemel, et seista kõrval pidevate juhistega kui konkreetse projekti suuna kontrollimise vahendina.
Hersey ja Blanchard väidavad, et otsustamine, kas kasutada iga töötaja puhul suunamise, toetamise, juhendamise või delegeerimise strateegiat, tähendab, et juht peab esmalt analüüsima konkreetset olukorda. Pärast konkreetse olukorra või projekti vajaduste ning töötaja valmisoleku taseme analüüsimist valib juht parima juhtimisstiili ettevõtte eesmärkide saavutamiseks. Blanchardi ja Hersey teooria rõhutab, et nõrk juhtimine ilmneb siis, kui juht strateegiab teisel tasemel, kui järgija teadmised, kogemused, oskused ja suhtumine seda nõuavad.
SmartAsset.