“Sissetulekute tasandamine” on lai mõiste, mida kasutatakse raamatupidamistehnikate kirjeldamiseks, mis aitavad hallata puhastulu kõikumisi ühest perioodist järgmisesse perioodi. Erinevalt loomingulisest või küpsisepurgi raamatupidamisest ei ole tulude silumine praktika, mille eesmärk on raamatupidamisinfot varjata või masseerida, et luua ettevõtte rahandusest soodsam vaade. Selle asemel on idee võtta arvesse kõikumisi, omades samal ajal täpset ülevaadet ettevõtte toimimisest järgmistel perioodidel.
Erinevate strateegiate hulgas, mida võib klassifitseerida tulude tasandamiseks, on lähenemisviis, mis lükkab ühel perioodil saadud tulu kajastamise edasi järgmisele perioodile, mis eeldatavasti toodab väiksema kogutud tulu. Selle lähenemisviisi kasutamine aitab tõhusalt hallata puhaskasumit viisil, mis takistab ettevõttel rahavoogu praegu kulutamast, hoides seda hilisemaks perioodiks, mil see rahavoog on vähem viljakas. Sarnane lähenemine oleks teatud kulude kajastamise edasilükkamine kogutud tulude languse ajal ja nende arvestamine hilisemal perioodil, mil tulude tase on tõusnud.
Oluline on mõista, et tulude tasandamine toimib üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtete piires, kuna kõik tulud ja kulud on mingil viisil kajastatud. Seetõttu on väga ebatõenäoline, et auditite või investoritele finantsaruannete koostamise käigus jäetakse edasilükatud tulud või kulud kahe silma vahele. Idee on korraldada rahaasjad nii, et see oleks ettevõtte huvides, vältides samas igasugust loomingulist raamatupidamist, mis jätaks vale mulje ettevõtte tegelikust finantsstabiilsusest.
Mõnel juhul võib tulude tasandamine tähendada sissetulekute kõikumiste tasandamist, kajastades aasta kiirel hooajal teenitud tulu hilisemal perioodil, mida peetakse ettevõtte jaoks aeglaseks hooajaks. Samuti on olukordi, kus ettevõte võib otsustada tulude edasilükkamise ühelt majandusaastalt järgmisele aastale, kui on ette näha müügimahtude langust või mõni muu tegur, mis takistab sellel aastal tulude teket. Pangad võivad tegeleda ka tulude tasandamisega, kasutades sageli laenukahjude eraldisi, hinnates summasid suhteliselt madala kasumlikkusega aastatel väiksemaks ja suurendades neid perioodidel, mis toodavad suuremat kasumit, ühtlustades tulusid pikas perspektiivis.