Kodumaine hinnatase esindab konkreetse kauba või teenuse praegust hinda majanduses. Valitsusasutused või riigi majandusteadlased kalduvad vaatama erinevaid hinnatasemeid, et hinnata tõusvaid või langevaid hindu, mida nimetatakse majanduslikus mõttes vastavalt inflatsiooniks ja deflatsiooniks. Levinuim siseriiklik hinnatase on tarbijahinnaindeks. See indeks on levinud paljudes riikides; see mõõdab hindu kaubakorvile, mida enamik majandusteadlasi peab majanduses elavate inimeste jaoks vajalikuks. Hinnatasemed võivad kujutada endast ka hetkeseisu hindade kohta, võimaldades eri perioodide võrdlusaluseid.
Vaba turumajandus kasutab hinda pakkumise ja nõudluse vahelise määrava tegurina. Selles teoorias sõltuvad kaupade ja teenuste kodumaised hinnatased nendest kahest põhitegurist. Enamiku vabaturumajanduste probleem seisneb aga selles, et eksisteerib teatud valitsuse interaktsioon, mis muudab turu vähem vabaks. Seetõttu muutuvad hinnatase ebaloomulike põhjuste või tegurite tõttu. Majandusteadlased püüavad välja selgitada, millised neist ekstemporaalsetest teguritest põhjustavad inflatsiooni või deflatsiooni kõige rohkem muutusi.
Hinnatasemed ühe riigi majanduses on sageli turu kõige olulisemad elemendid. Hübriidmajandused – need, mis sisaldavad mõningaid vaba turu ja valitsuse sekkumise elemente – kasutavad rahapakkumist inflatsiooni ohjeldamiseks. Tarbijahinnaindeksi abil arvutatud kodumaine hinnatase võib anda märku inflatsiooni suurusest. Kui inflatsioon aja jooksul pidevalt suureneb, võib riigi valitsus otsustada rahapakkumist vähendada. Teoreetiliselt peaks see aitama kontrollida inflatsiooni ja vähendada selle mõju majandusele.
Teiseks sisemaise hinnataseme kasutusviisiks on riigi sisemajanduse koguprodukti (SKT) arvutamine. Klassikalises mõttes esindab SKT kõigi riigi toodetud kaupade turuväärtust. SKP kipub selle arvu arvutamist piirama kõigi kaupadega, mis on toodetud riigi loomulikes siseriiklikes piirides. Riik võib kogeda SKT kasvu, kui nende kaupade dollariväärtus suureneb tänu tegelikule tootmismahu suurenemisele. Selle näitaja inflatsiooni tõus ei kajasta tegelikku kasvu.
Üksikisikul on sageli raske kodumaist hinnataset välja arvutada. Seetõttu esitavad valitsusasutused seda teavet kord kuus, kvartalis või aastas. Majandusteadlased ja muud organisatsioonid saavad aidata neid arve jälgida ja andmeid tõlgendada. Keskpangad või muud agentuurid võivad anda ülevaate arvudest. Selle tulemuseks võib olla arutelu teemal või andmete arvutatud tõlgendamine.