Sisendhüpotees on teise keele omandamise hüpotees, mille on välja töötanud Stephen Krashen, mis väidab, et keeleõppija saab kõige rohkem kasu keelelisest sisendist, mis ületab tema praegust keelt või grammatilise mõistmise taset. Seda tüüpi sisendit nimetatakse arusaadavaks sisendiks või “i + 1”, kus “i” viitab õppija interkeelele. Krasheni sõnul saab arusaadava sisendi kõige tõenäolisemalt teise keele kõnelejaga suhtlemisel.
Mõnes mõttes on sisendhüpotees üsna intuitiivne. Keegi, kes mõistab vaid mõnda hiina keele põhifraasi, ei saa hiinakeelse teadusliku diskursuse kuulamisest erilist kasu, kuna see jääb arusaamatuks. Samuti ei saa keegi, kes valdab peaaegu itaalia keelt, lapse pildiraamatust palju grammatilisi teadmisi, sest see ei too kaasa uusi grammatilisi omadusi.
Krashen tugineb aga oma väite esitamiseks keerukamatele teise keele omandamise teooriatele. Keeltevaheline hüpotees väidab, et õppijad omandavad keele grammatilised tunnused etteaimatavas järjekorras ja et igal ajahetkel on õppijal sisemiselt järjepidev grammatiline raamistik, mida tuntakse interkeelena. Õppija edenedes muutub interkeel üha sarnasemaks sihtkeele tegeliku grammatikaga. Sisendhüpotees väidab, et sihtkeelele ühe astme võrra lähemal sisestamine – ehk i + 1 sisend – aitab õppijal omandada järgmise grammatiliste tunnuste komplekti. Sellest aga ei piisa, kui õppija saab arusaadavat sisendit passiivselt; seejärel peab ta uusi andmeid analüüsima, et keelt edasi arendada.
Sisendhüpotees väidab, et õppijate jaoks on parim viis arusaadavat sisendit koguda teatud katse-eksituse meetodite kaudu. Õppija otsib vestluspartnereid, kes muudavad oma kõnet, kuni see muutub õppijale arusaadavaks. Seda protsessi võib aidata mitteverbaalne suhtlus, näiteks žestid ja õppija tagasiside. Kui protsess on edukas, kasvab õppija interkeel, et kohandada uusi grammatilisi tunnuseid, mida ta on täheldanud.
Krashen väidab, et väljundil või kõneproduktsioonil on teise keele omandamisel vähe tähtsust või puudub see üldse. Paljud teised teadlased on seda seisukohta aga kritiseerinud, öeldes, et arenenum keeleõpe ja süntaktiline töötlemine peavad läbima katse-eksituse meetodil mitte ainult mõistmise, vaid ka rääkimise. Keeleväljund võimaldab kõnelejal testida oma grammatilisi hüpoteese ja muuta neid, kui suhtlus ei õnnestu.