Sinine ja valge portselan, üldtuntud ka kui sinine ja valge portselan, on keraamika, millel on valge taust, millele on kantud sinine kujundus. Selle ajalugu võib ulatuda 14. sajandi Hiinasse, kus selle valmistamisel kasutati käsitsi maalimist ja poolläbipaistvaid klaasimistehnikaid. 17. sajandil sai sinimustvalge portselan Euroopas populaarseks ning Hiina tükke tehti laiaulatuslikult paljundamaks. Hiina stiilis tükkide valmistamiseks vajalike toorainete ja tehniliste teadmiste puudumisel pidid Euroopa keraamikatootjad aga välja töötama uued meetodid sinimustvalgete nõude valmistamiseks.
Nagu nimigi ütleb, on sinine ja valge portselan keraamika, millel on valge taust, mis on kaunistatud sinise kujundusega. Sellele kirjeldusele vastavate portselanesemete valik on väga lai. Mõned seda tüüpi keraamika kõige levinumad vormid on aga taldrikud, kausid, tassid ja vaasid. Nendel tükkidel esinevad tavalised kujundused hõlmavad lillemotiive, müütilisi olendeid, nagu draakonid, stseene lugudest ja hiina tegelasi.
Sinise ja valge portselani ajalugu ulatub 14. sajandi Hiinasse. Sel ajal hakkasid Hiina pottsepad meisterdama esemeid kohalikust valgest savist, mida nimetatakse kaoliiniks. Pärast kõvenemist värviti esemed käsitsi sinise koobalti pigmendiga, kaeti läbipaistva glasuuriga ja põletati seejärel äärmiselt kuumas ahjus. Pärast põletamist olid valmis tükid välimuselt üsna õrnad, kuid samas ka väga vastupidavad. Alates 21. sajandist toodetakse Hiinas jätkuvalt laialdaselt sinist ja valget nõusid ning see on nii tugevalt seotud rahvaga, et seda on hakatud nimetama siniseks ja valgeks Hiinaks.
17. sajandil sai sinimustvalge portselan Euroopas populaarseks ning keraamikatootjad alustasid ulatuslikke jõupingutusi Hiina nõudega väga sarnanevate tükkide tootmiseks. Nendel tootjatel puudus nii toorainest – nimelt kaoliinisavist – kui ka tehnilistest teadmistest, mis on vajalikud Hiina stiili täpseks reprodutseerimiseks. Sellest tulenevalt töötasid nad välja uue tootmistehnika, mis sobis nende ressursside ja võimetega. Nende tükkidel olid pigem tembeldatud või šabloonsed, mitte käsitsi maalitud kujundused ning Euroopa savi tumeda tooni varjamiseks kasutati läbipaistmatut valget glasuuri. Mõned Euroopa sinimustvalgete nõude tootjad, eriti Hollandi Delfti piirkonna ja Inglismaa osad, saavutasid laialdase populaarsuse, mis jätkub 21. sajandil.