Sügomaatiline protsess on kolju osa, kus eendina esineb täiendav luu. Täpsemalt, see on luu peamine väljaulatuv osa, mis moodustab ülemise põse, põsesarna, esiletõstmise. Seda protsessi nimetatakse sigomaatiliseks protsessiks, kuna sigomaatiline luu moodustab sellest suurema osa, kuid eendumisele aitavad kaasa ka ülalõua-, oimu- ja otsmikuluud. Sügomaatilise luu pikendused, mis ulatuvad iseseisvalt kolju ümbritsevate luude poole, on identifitseeritud kui üksikud sügomaatilised protsessid. Protsess toimib ühenduspunktina ja kaitsestruktuurina, kusjuures moe- ja iluliidrid eelistavad protsesse, mis on silmapaistvad.
Sügomaatilise protsessi mõistmiseks peaks inimene kõigepealt mõistma kolju luu struktuuri. Lõualuu on kahe luu liitmine, mis moodustavad ülemise lõualuu ja hoiavad ülemisi hambaid. Selle all on alalõug ehk alalõug, mille küljed tõusevad kõrva poole. Alalõualuu ühendub oimusluuga, moodustades esmased hinged, mis on vajalikud suu avamiseks ja sulgemiseks, kusjuures oimuluu küljed ja ülaosa on ühenduses sigomaatilise, sphenoid-, parietaal- ja kuklaluuga. Esiluu on kolju piirkond, mis moodustab otsaesise; vaadates kolju ülaosast, ulatub see tagasi umbes kolmandiku kogu kolju pikkusest, et kohtuda pea ülaosa moodustavate parietaalsete luudega.
Ülalõualuu külje kohal on põikluu. See luu moodustab põse ülemise osa, ülemine osa aga silmakoopa külgmise ja alumise osa. See ühendub eesmise luuga ja on selle külje all, istudes otse sphenoidi ja oimuluude ees. Suur osa sügomaatilisest luust ulatub koljust eemale, moodustades suurema osa sigomaatilisest protsessist.
Sügomaatiline protsess ehk põsemuhk on hõlmatud ka punktidega, kus põskluu ulatub või eendub, et ühenduda ülalõualuu, oimu- ja otsmikuluuga. Kõik need on konkreetselt nimetatud ühendusluu järgi, identifitseerides kõigepealt ühendusluu. Näiteks oimuluu poole ulatuv eend on “sügomaatilise luu ajaline protsess”. Kui inimesed ütlevad võrdluseks „ajalise (lõualuu, eesmise) zygomaatiline protsess”, siis nad vaatlevad ülalõualuu, ajalise ja otsmiku luude protsesse, mis on seotud sigooma protsessidega. Seega, kui keegi ütleb “sügomaatiline protsess”, võib ta silmas pidada kogu põse eendit või ühte väiksematest eenditest, mis võimaldavad sellel ühenduda ülejäänud koljuosaga.
Sügomaatilisel protsessil on kaks peamist funktsiooni. Esiteks, sarnaselt muudele kehas toimuvatele protsessidele, toimib see lihaste ja sidemete ühenduspunktina. Sügomaatilise ajaline protsess ja ajalise tsügomaatiline protsess moodustavad koos näiteks põskkoopa kaare, mis hoiab mälumisseadet, mis on üks peamisi lihaseid, mida inimene närimiseks kasutab. Teine funktsioon on pakkuda näo sisestruktuuridele mõningast kaitset. Näiteks sigomaatilise eesmine protsess kaitseb silma.
Kuigi inimesed võivad näha protsessi puhtalt bioloogilisest vaatenurgast, näevad tööstuse juhid ilusana silmapaistvat sügomaatilist protsessi – see tähendab selgelt välja paistvat põsesarna. See lisab näole kuju ja definitsiooni ning annab piirkonna, kus meigikunstnik saab suuna luua ja värvi lisada. Kui naised kannavad põsele põsepuna või bronzerit, püüavad nad seda protsessi esile tõsta.