Sidekriipsu ehk “-” kasutatakse lausete reavahetuste silpide eraldamiseks või sõnade eraldamiseks, eriti nende puhul, mida kasutatakse fraasides, mida nimetatakse liitmuutujateks. Enne tekstitöötluse tulekut kasutasid parema veerisega kirjutajad tavaliselt sidekriipsu, et jagada pikemad sõnad iga tekstirea lõpus. Aastal 2011 on see sümbol, mida kasutatakse tavaliselt eesliidete ja järelliidete lisamiseks või sõnade eraldamiseks, mida kasutatakse koos muutvate omadussõnadena, nagu “pika tuulega kirjutajates”.
Sõnastik on kasulik, kui otsustate, millised sõnad või fraasid kasutavad sidekriipsu ja millised mitte. Näiteks “eelkoit” ja “järelmõju” on piisavalt väljakujunenud, et sümbolit pole vaja, kuigi eesliited ja järelliited võtavad neid üldiselt, nagu “endine naine” ja “valitud president”. Sõnadele nagu “jahivastane” ja “halb informeeritud” on sidekriipsu organisatsiooniline roll kasulik.
Tavaliselt eelistatakse sidekriipsu, kui suurtähtedega kirjutatakse mõni muu sõna kui fraasi esimene sõna, nagu näiteks “antisemiitlikus” või kui kõrvutamine on segane või ilma selleta raskesti loetav, näiteks sõnadega “co-op” või “anti- immigratsioon.” Mõnikord võib samade tähtedega sõnadest tuletada rohkem kui ühe tähenduse. See on veel üks juhtum, kui sidekriips muutub vajalikuks. Kui inimene “atub tagasi”, tähendab see midagi täiesti erinevat kui see, kui ta “allkirjastab uuesti”. Samuti, kui sõnad esinevad reavahetustes, jagatakse need tavaliselt rõhutava silbi lõppu, kuigi reeglid on selles osas erinevad.
Sidekriips on kõige sagedamini nähtav tänapäevastes tekstides, kui nimi- või asesõna kirjeldamiseks kasutatakse kahte sõna ühe ideena. “Sinakashall taevas” või “sageli halvasti sobiv akadeemik” seovad kaks või enam sõna ühe omadussõnana. Erandeid siiski on. Näiteks kutsub Associated Pressi stiilijuhend kirjanikke üles hoiduma sidekriipsu kasutamisest sõnade järel, mis lõpevad “-ly”, nagu “absurdselt hilinenud õpilane”. Kui liitsõna tuleb nimisõna järel, pole sümbolit vaja, nagu näiteks “Raamatu teemad olid hästi teada”.
Tavaliselt kasutatakse sidekriipsu muid kasutusviise, näiteks vanuse märkimisel (nt “7-aastane”) või suurte numbrite kirjutamisel, näiteks “kaheksakümmend üheksa”. Mõned määrsõnad ja isegi mõned nimisõnad sisaldavad sidekriipse, näiteks vastavalt “lennul” või “väimees”. Sidekriipse kasutatakse ka siis, kui täht on ühendatud sõnaga, näiteks “T-särk” ja “S-kõver”. Jällegi, sõnastiku kasutamine illustreerib erandeid, mis kalduvad eemaldama sümboli pärast teatud aktsepteeritud kasutamist, kui eemaldamine ei tekita “põhjendatut” segadust.