Mõnede ekspertide arvates on kõigist näidenditest kuulsaimad William Shakespeare’i tragöödiad. Need näidendid on kirjutatud kogu tema karjääri jooksul, alustades ühest kahest tema varasemast näidendist, Titus Andronicus ning Romeo ja Julia. Aastatel 1600–1607, periood, mis langes kokku särava Elizabethi ajastu lõpu ja Stuarti monarhia tõusuga, kirjutas Shakespeare veel seitse traagilist teost: Hamlet, Othello, Macbeth, kuningas Lear, Antonius ja Cleopatra, Ateena Timon ja Troilus ja Cressida.
Shakespeare’i tragöödiad võib jagada kahte erinevasse rühma. Romeo ja Julia, Antoniuse ja Kleopatra ning Othello armastuse ehk “südame” tragöödiad hõlmavad saatuse ja ühiskonna poolt lõhki rebitud armukeste paari. Nendes kolmes näidendis ei ole peategelased oma saatuse peremehed, vaid etturid, keda juhivad kontrollimatud jõud surma või püsiva eraldatuse poole. Othellot ja Troilust ja Cressidat peavad mõned eksperdid piiripealseteks südame/pea tragöödiaks, kuna neis on ühendatud mõlema žanri elemendid.
Ülejäänud “pea” tragöödiad on määratletud nende seosega kreeka filosoofi Aristotelese dramaatilise tragöödia teooriatega. Nendes on saatuslikult vigane peategelane, kes on täiesti vaba tahtevõimeline ja kelle headest joontest on kahjuks üle saanud ego. Shakespeare’i tragöödiate kangelane seisab alati silmitsi võimalustega lunastada, kuid ei suuda neid kunagi õigel ajal ära kasutada, mis viib peaaegu alati surma.
Hamlet ja Macbeth keerlevad mõlemad teemade ümber, millal ja mis tingimustel on õige võimu haarata. Hamlet, seistes silmitsi teadmisega, et tema onu kuningas on reetur ja mõrvar, ei suuda endiselt veenda end midagi ette võtma, alates enesetapust kuni regitsiidini. Macbeth on täiesti teadlik, et kuningas Duncan on hea mees ja kuningas, kuid lubab ennustustel ja enda ambitsioonidel veenda teda Duncanit tapma ja troonile asuma. Mõlemad tegelased eiravad oma moraalseid impulsse ja lähevad teele omaenda surmani.
Vananev ja võib-olla hullumeelne kuningas võtab kuningas Learis ette hoopis teistsuguse traagilise teekonna. Selles näidendis annab Lear ära või kaotab oma trooni, maa, peavarju ja isegi riided pärast seda, kui ta oma noorima tütre Cordelia saatuslikult valesti hindab. Kuningas Leari peetakse sageli Shakespeare’i tragöödiate kõige traagilisemaks, kuna Lear lunastab end lõpuks, et kannatada vaid Cordelia ja enda surma all.
Shakespeare’i tragöödiatest veriseim on tema vanim, Titus Andronicus, mis arvatakse olevat kirjutatud 1590. aastatel. Titus Andronicus kaasab Rooma kindrali, kes ohverdab lüüa saanud vaenlase poja. Sellest saab alguse kättemaksuhimuliste tegude tsükkel, mis lõpeb sellega, et Tiituse tütrel lõigatakse käed ja keel välja ning tema ründajad küpsetasid pirukas ja serveerivad emale. Titus Andronicus ei ole tüüpiline Shakespeare’i stiilile üheski teises näidendis ja eksperdid peavad seda sageli Shakespeare’i katseks kirjutada Elizabeth’i kättemaksunäidend, mis oli tema nooruses populaarne stiil.
Ateena Timon on Shakespeare’i tragöödiatest ehk kõige vähem tuntud. See hõlmab Kreeka misantroobi Timonit, kes kaotab kogu oma raha ja otsustab süüdistada linna, mitte iseennast. Timon sureb kõrbes pärast seda, kui maksis mässulisele Ateena ründamise jätkamise eest. See näidend ei meeldi üldiselt teadlastele ja mõned isegi usuvad, et see võib olla Shakespeare’i ja teise autori halva koostöö tulemus.
Shakespeare’i tragöödiad jagavad tavaliselt mitmeid jooni. Enamik algab korrastatud ühiskonnast ja liigub kaose poole, kuna kangelane laseb oma puudustel enda üle valitseda. Sageli peegeldub see kaootiline muutus loodusmaailmas, millele on iseloomulikud tormid ja kummaline udu. Kõige tähtsam on see, et näidendites on kangelased, kellega publik saab samastuda ja kellele on kahju. Shakespeare’i tragöödiate peategelasteks ei ole kurikaelad ega pühakud, vaid üldiselt head inimesed, keda hävitab nende endi ego või halb saatus.