Sestina on ametliku luuletuse tüüp, mis toetub täpsele keelestruktuurile. Sestina koosneb definitsiooni järgi 39 reast – kuuest kuuerealisest stroofist, millele järgneb kolmerealine stroof, mida tuntakse tertsetina. Traditsiooniliselt kirjutati sestina jambilises pentameetris; enamik kirjanikke tänapäeval aga ei pea seda vormi jaoks vajalikuks.
Sestina puhul peab kirjanik valima kuus erinevat sõna, mida kasutatakse luuletuse igas reas viimase sõnana. Näiteks võib esimese stroofi iga rea viimane sõna olla: koer, vihm, laps, patt, aed, kaklus. Järgmises stroofis nihkuvad sõnad järjekorras; teise stroofi read lõpeksid siis: vihm, laps, patt, aed, võitlus, koer. See protsess jätkub kuni kuuenda stroofini.
Viimases tertsetis on esimene rida sõnu “koer” ja “vihm”, teine ”laps” ja “patt” ning kolmas “aed” ja “võitlus”; aga need ei pea olema rea lõpus.
Sestina leiutas esmakordselt 12. sajandil kuulus prantsuse trubaduur Arnaut Daniel. Läbi ajaloo on sestinaid kirjutanud paljud tuntud luuletajad; nende hulgas Elizabeth Bishop, Dante, Ezra Pound ja WH Auden. Lisaks avaldab populaarne online-kirjandusajakiri McSweeney’s Internet Tendency regulaarselt sestinaid erinevatel teemadel – hiljutine esitus kannab pealkirja “Sestina koos klementiinide, õlle ja kitarriga”.
Kuna sestinal on nii range vorm, leiavad paljud kirjanikud, et sestinade kirjutamine aitab neil oma loovust uurida. Kuna nad piirduvad teatud sõnade taaskasutamisega, on nad sunnitud välja mõtlema originaalread, kuhu sõnad mahuvad. Sageli alustavad kirjanikud luuletust sestinana ja redigeerivad selle siis vähem struktureeritud vabavärsiliseks luuletuseks.
Kui soovite kirjutada sestinat, on parim viis õppimiseks uurida teiste kirjanike sestinade näiteid. Mõned edukad, tuntud sestinad, mis on kergesti kättesaadavad, on Elizabeth Bishopi “Sestina” ja Ezra Poundi “Sestina: Altaforte”. Paljud luuleraamatud keskenduvad ka sestinadele; sestinast ja teistest luulevormidest hea ülevaate saamiseks lugege Mary Oliveri luulekäsiraamatut.