Serbohorvaadi keel on keel, mida räägitakse valdavalt Jugoslaavias ja Makedoonias. Seda räägib 18–21 miljonit inimest kogu maailmas. Väljaspool Jugoslaaviat ja Makedooniat on sellel märkimisväärsed rahvastikubaasid Bosnias ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Kosovos, Montenegros ja Serbias. Sellel on kõlarite taskud ka Albaanias, Austraalias, Austrias, Bulgaarias, Kanadas, Saksamaal, Kreekas, Ungaris, Itaalias, Rumeenias, Venemaal, Slovakkias, Sloveenias, Rootsis, Šveitsis ja Türgis.
Serbohorvaadi keel on täpsemalt katustermin kolmele erinevale keelele, mida seovad omavahel sarnasused. Need kolm keelt on: serbia, horvaadi ja bosnia keel. Serblased ja horvaadid lahknesid 11. sajandil, kui elanikkond võttis vastu ristiusku. Serblastest said ida-õigeusu kristlased ja nad kasutasid valdavalt kirillitsat. Horvaatidest said roomakatoliiklased ja nad kasutasid glagoliiti ja hiljem ladina tähestikku. Hiljem vallutasid türklased suure osa Serbiast ja Bosniast ning levitasid islamit kogu piirkonnas, mille tulemusel hakati kasutama araabia kirja.
Serbohorvaadi keel sisaldab laensõnu paljudest erinevatest keeltest, mis on tingitud selle mitmesugusest ajaloost. Serbia keeles on rühmas palju sõnu nii türgi kui ka kreeka keelest. Horvaatia keelest on rühmas palju sõnu saksa ja ladina keelest. Kasutatakse nii ladina kui ka kirillitsa tähestikku ning mõnikord kasutatakse bosnia tähestikku araabia tähestikku.
Serbohorvaadi keel standarditi ühtse keelena Jugoslaavia ajastul, alates 1918. aastast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal. Sel perioodil oli serbohorvaadi keel makedoonia ja sloveenia kõrval üks kolmest ametlikust keelest. Pärast Jugoslaavia lagunemist murdus serbohorvaadi keel oma koostisosadeks ning bosnia, horvaadi ja serbia keel said selgelt tunnustatud keelteks. Praegu on Montenegros tõuge ka montenegro keele tunnustamiseks oma keelena.
Serbohorvaadi keele küsimus on muutunud tugevalt politiseerituks ja on paljuski pigem poliitiline kui keeleline küsimus. Paljud inimesed peavad keelt kultuurilise ja poliitilise iseseisvuse märgiks ning selle tulemusena on Jugoslaavia lagunemisest saadik olnud tõuge, et iga eraldiseisev sotsiaalne rühm tunnustaks oma dialekti eraldiseisva keelena. Serbohorvaatia terminit võivad mõned inimesed pidada solvavaks, sest nad võivad pidada serblaste, horvaatide ja bosnialaste üheks ühtseks rühmaks koondamist.
Võimaliku poliitiliselt korrektse viisina selle probleemi lahendamiseks viitavad mõned inimesed lihtsalt nash yezikile, mida nad räägivad, mis tähendab umbkaudu “meie keelt”. See väldib serbohorvaadi katustermini või spetsiifiliste terminite (nt bosnia) kasutamist.
Keeleteadlased ise erinevad bosnia, horvaadi, serbia ja montenegro klassifikatsiooni osas. Sageli langevad nende arvamused kokku sellega, kuidas nad poliitiliselt suhtuvad vastavate bosnialaste, horvaatide, serblaste ja mõnikord ka montenegrolaste etnilisse identiteeti. Sõltumata poliitilisest tegelikkusest või sellest, kas tegemist on erinevate keelte või lihtsalt murretega, on neis riikides räägitavad keeled enam-vähem täielikult vastastikku arusaadavad.