Hepatiidi diagnoos võib tuleneda hepatiidiga seotud sümptomitest, füüsilisest läbivaatusest ja vereanalüüsidest. Inimesel võivad tekkida gripiga sarnased sümptomid, kuid need viitavad tegelikult hepatiidi esinemisele. Sageli viivad need sümptomid alati arsti juurde füüsilise läbivaatuse tegemiseks, et kontrollida, kas inimesel on hepatiidiga nakatumise märke. Arst võib hepatiidi diagnoosimise osana tellida vereanalüüsid, et teha kindlaks, milline hepatiidi vorm inimesel on ja sobiv ravi selle raviks.
Hepatiidi diagnoosimine pole alati lihtne, sest esmaseid sümptomeid kirjeldatakse sageli valesti kui grippi. Patsientidel soovitatakse neid sümptomeid üldiselt mitte pidada gripiks ilma täiendava diagnoosita. Teine põhjus, mis võib hepatiidi diagnoosimist raskendada, on see, et mõnel patsiendil ei pruugi ilmneda mingeid sümptomeid ja neil on endiselt hepatiidi infektsioon.
Tavalised sümptomid, mis võivad viidata hepatiidiviiruse esinemisele, on palavik, kõhuvalu, väsimus ja söögiisu vähenemine. Teised sümptomid, mis võivad esineda, on kollatõbi või tavalisest heledam väljaheide. Viiruse kroonilise progresseerumise ennetamiseks on oluline, et arst diagnoosiks hepatiidi varakult, lähtudes nendest sümptomitest.
Füüsiline läbivaatus ei pruugi hepatiidi olemasolu kohe tuvastada, kuid see on üldiselt vajalik viiruse õigeks diagnoosimiseks. Eksami läbiviimine võib aidata arstil tuvastada teatud märke, mis võivad viidata vereanalüüside tegemisele edasiseks diagnoosimiseks. Koos füüsilise läbivaatusega arsti kabinetis tehakse haiguslugu ja arutletakse hiljutiste käitumiste üle, mis võivad suurendada kokkupuute ohtu. Hiljutine reisimine riiki, kus hepatiidijuhtumid on silmapaistvad, võisid patsiendi kokku puutuda selle nakkava viirusega.
Füüsilise läbivaatuse ajal võib arst visuaalselt kontrollida jäsemete, näiteks jalgade ja jalgade turset. Samuti võib ta uurida silmi ja nahka kollasuse suhtes, mis võib olla kollatõve tunnuseks. Uuring võib hõlmata ka patsiendi temperatuuri mõõtmist, et teha kindlaks, kas palavik on olemas. Paistes näärmeid kontrollitakse ka hepatiidi diagnoosimise füüsilise läbivaatuse käigus.
Kui sümptomid ja füüsiline läbivaatus viitavad hepatiidi võimalikule esinemisele, määratakse hepatiidi edasiseks diagnoosimiseks tavaliselt vereanalüüs. Hepatiidi testimine võib tuvastada ühe kolmest viiruse vormist. A-hepatiidi korral võib vereanalüüs näidata bilirubiini taseme tõusu, mis on vererakkudes vajaliku valgu lagunemine. B-hepatiidi suhtes positiivsed vereanalüüsid võivad näidata aktiivset infektsiooni või seda, et isik oli varem nakatunud, mis võib mõjutada maksa funktsiooni või kahjustada maksa. C-hepatiiti diagnoositakse kaheastmelise vereanalüüsiga, et esmalt kontrollida antikehade olemasolu vereringes. Kui antikehad on olemas, kontrollitakse testi teises osas viirust põhjustavaid geneetilisi ühendeid.