Taju ja tunnetuse vaheline seos seisneb selles, et taju on määratletud kui teabe hankimist välismaailmast viie meele kaudu ja tunnetust kui selle teabe töötlemist. Need on väga tihedalt seotud, kuna taju mõjutab tunnetust, mis omakorda mõjutab taju. Kui taju on teabe kogumine, siis tunnetus on teadmiste omandamine taju, arutlemise ja intuitsiooni kasutamise kaudu.
Taju mõistmine tähendab mõista, kuidas välised stiimulid suhtlevad meeltega, moodustades maailma visuaalseid, kuulmis-, kombamis-, haistmis- ja maitsestusi. Taju on palju erinevaid, sealhulgas värvi-, sügavus-, vormi-, haptiline ja kõnetaju. Erinevatel inimestel on erinevad õppimisviisid ja näiteks selle põhjal, kas nad on pildimõtlejad, otsustavad nad, kas nad toetuvad visuaalsele tajule rohkem kui näiteks kuuldavale tajule. Teised, kes eelistavad oma keskkonnaga manipuleerida, võivad teabe säilitamiseks rohkem loota haptilisele tajule. Taju uurimise meetodid sõltuvad uurija lähenemisviisist ja ulatuvad põhilisest bioloogilisest või füsioloogilisest lähenemisest sisuliselt psühholoogilise või filosoofilise lähenemisviisini.
Tunnetus on seotud sellega, kuidas inimesed vaimselt oma kogemusi töötlevad ja seejärel nende vaimsete protsesside tulemustele oma otsused, järeldused ja käitumise aluseks võtavad. Inimesed kasutavad oma varasemaid teadmisi ja kogemusi meelte kaudu kogutud teabe aktiivseks töötlemiseks, et kujundada uusi kontseptsioone ja ideid oma keskkonna või praeguse olukorra kohta. Uue teabe omandamisel tajud nihkuvad ja need uued arusaamad moodustavad mina ja sotsiaalse mina aluse. Inimesed omandavad, salvestavad ja töötlevad teavet erineval viisil, mis on seotud erinevate isiksuste ja käitumismustritega.
Taju- ja tunnetusprotsess on suures osas teadvustamata ning alles siis, kui teise inimese käitumine pakub väljakutseid või miski keskkonnas on kummaline või ähvardav, muutub käitumise või välistegurite tõlgendamine teadlikumaks. Asjaolu, et puudub teadlikkus sellest, et taju ja tunnetus dikteerivad hoiakuid ja käitumist, on põhjus, miks inimesed vajavad mõnikord teadlaste, näiteks psühholoogide abi, et mõista, miks nad käituvad või tunnevad nii, nagu nad teevad. Taju ja tunnetuse uurimine on aga pidev ja pidev, kuna mõistuse töö on endiselt suures osas mõistatus.
Tajumise ja tunnetusega seotud protsessid ning viis, kuidas need käitumist mõjutavad, on psühholoogia aluseks ning erinevad psühholoogiaharud panevad analüüsimisel rõhku võrrandi erinevatele aspektidele. Näiteks kognitiivne psühholoogia on seotud vaimsete protsessidega, nagu taju, mõtlemine, õppimine ja mälu, samas kui biheiviorism on teooria, et käitumine, olgu see siis inimese või looma, on konditsioneerimise tulemus ja sellel on vähe seost mõtete või tunnetega. Kognitiivsed psühholoogid keskenduvad kohanemisvõimetu käitumise muutmisel mõtlemisprotsesside muutmisele, käitumuslikud psühholoogid aga käitumismustrite endi muutmisele.