Seos posttraumaatilise stressihäire (PTSD) ja vähi vahel seisneb selles, et vähi diagnoosimise ja raviga seotud trauma võib suurendada PTSD tõenäosust patsientidel. Potentsiaalselt surmava haiguse diagnoosi saamine, ulatuslik ja väljakutseid pakkuv ravi ning pidev hirm oma elu kaotamise ees suurendavad PTSD riski. Kas pöördkorrelatsioon on tõsi – et äärmuslikud traumad või stress võivad inimestel vähki haigestuda – ei olnud 2011. aasta seisuga kindlalt kindlaks tehtud. Mõned meditsiinieksperdid viitavad kaudsele seosele PTSD ja vähi vahel, kus äärmuslik stress põhjustab käitumist, mis suurendab vähi risk. Uuringud on uurinud ka seost stressi ning vähirakkude kasvu ja leviku vahel.
Seos PTSD ja vähi vahel on ilmne vähipatsientidel, kes tajuvad diagnoosi kui traumeerivat kogemust ja reageerivad sellele. Nende sümptomid on sarnased isikute omaga, kes kogevad traumeerivaid sündmusi, nagu sõdurid sõjas või looduskatastroofi ohvrid. Diagnoosiuudiste uuesti läbielamine võib põhjustada ärevust. Tagasivaade iiveldusele ja oksendamisele pärast keemiaravi võib tekitada emotsionaalset stressi. Surmahirm võib põhjustada õudusunenägusid, keskendumisvõime puudumist või huvi kaotust sotsiaalsete olukordade vastu.
Teadlased on uurinud ka seda, kas traumaatilised kogemused põhjustavad vähi arengut. Valusa lahutuse kogemine või tõsise finantskriisi üleelamine on näited stressirohketest sündmustest, mis tekitavad isiklikku ebakindlust või ohutunnet. Mõned patsiendid arvavad PTSD ja vähi kohta, et elutraumad põhjustasid nende vähi. Meditsiinilised uuringud on ebaselgete tulemustega uurinud immuunsüsteemi haavatavust stressirohkete sündmuste ajal. Teadlased nõustuvad üldiselt, et suurenenud stressitase võib põhjustada inimeste käitumist, mis suurendab vähiriski, nagu uimastite kuritarvitamine, ülesöömine või suitsetamine.
Kuigi põhjuslikku seost ei olnud 2011. aasta seisuga kindlaks tehtud, on tõendid seostanud PTSD ja vähi kasvu. Vähihaigetel, kes kogevad stressi, on leitud kasvaja suuruse suurenemist ja vähi levikut. Üldine konsensus seisneb aga selles, et seda põhjuslikku seost on raske tõhusalt uurida, kuna stressi ei saa kergesti isoleerida elustiiliharjumustest, mürgistest kokkupuutest ja haiguse loomulikust progresseerumisest.
Traumajärgse stressihäirega vähist ellujäänute ravi hõlmab kognitiivse teraapia, rühmateraapia ja pereteraapia kombinatsiooni. Kognitiivses teraapias õpetatakse patsiente sageli uurima oma vallandajaid ja asendama negatiivsed mõtted positiivsemate tõlgendustega. Rühmateraapia aitab vähi üleelanutel end oma võitluses vähem üksikuna tunda. Pereteraapia juhendab ellujäänu sugulasi läbi PTSD ja vähi dünaamika mõistmise ning aitab neil luua lähedasele toetava keskkonna.