Mis on seos monotsüütide ja makrofaagide vahel?

Nii monotsüüdid kui ka makrofaagid on valgete vereliblede tüübid, mis on osa immuunsüsteemist. Monotsüüte leidub enamasti veres, makrofaagid aga kudedes. Makrofaagid tekivad monotsüütide diferentseerumise teel. Enamikul juhtudel hõljuvad monotsüüdid vereringes kuni kolm päeva, enne kui nad migreeruvad makrofaagide diferentseerumiseks konkreetsesse koesse.

Monotsüüdid tekivad luuüdis ja hõljuvad vereringes vabalt. Neil on erinev roll olenevalt sellest, kas kehal on immuunvastus või mitte. Kui immuunvastust pole, liiguvad monotsüüdid erinevatesse kudedesse, kus neist arenevad makrofaagid ja dendriitrakud. Sel juhul asendavad monotsüüdid kõik surnud makrofaagid.

Kui kehal on immuunvastus, võivad monotsüüdid kiiresti liikuda nakkuskohta ja võtta vastuses aktiivse ja passiivse rolli. Aktiivselt võivad monotsüüdid rünnata võõrkehi vereringes ja kudedes. Vastasel juhul diferentseeruvad nad koes makrofaagideks, nii et immuunvastuse läbiviimiseks on seda tüüpi rakke rohkem.

Keha immuunvastuse ajal viivad monotsüüdid ja makrofaagid läbi fagotsütoosi. Selle protsessi käigus võtavad rakud endasse suured osakesed. Fagotsütoosil on kaks põhjust, milleks on keha kaitsmine kahjulike võõrmolekulide – ehk patogeenide – eest ning kahjustunud, surevatest ja surnud rakkudest vabanemine. Lisaks fagotsütoosi läbiviimisele, et vabastada keha patogeenidest, on monotsüütidel ja makrofaagidel immuunsüsteemi osana veel kaks rolli: antigeeni esitlus ja tsütokiinide tootmine.

Antigeeni esitlus toimub siis, kui neelatud patogeeni osad kuvatakse monotsüütide ja makrofaagide pinnal. Antigeeni esitlemise tähtsus seisneb selles, et see aktiveerib T-rakud, et nad saaksid tulevikus teisi molekule võõrkehadena ära tunda. See võimaldab immuunsüsteemil kiiremini reageerida, kui see puutub kokku võõrmolekulidega, mille membraanidel on ka antigeenvalgu struktuur.

Tsütokiinid on valgud, mida kasutatakse rakulise side ajal teistele rakkudele signaali andmiseks. Need toimivad sarnaselt hormoonidele ning võivad stimuleerida ja pärssida teatud protsesse rakkudes. Monotsüütide ja makrofaagide poolt toodetavate tavaliste tsütokiinide hulka kuuluvad tuumori nekroosifaktor (TNF) ja interleukiinid. TNF põhjustab rakusurma, samal ajal kui interleukiinid on seotud põletiku sümptomitega, sealhulgas palavikuga.