Kriitilise mõtlemise ja kirjutamise vahel on mitmeid seoseid, sealhulgas sisu valik, teabe esitamine, toimetamine, lugeja hindamine ning täiendavate mõtete ja teoste stimuleerimine. Sageli ei ole kirjanikud ja lugejad nendest seostest teadlikud. Inimestele saab õpetada, millised need seosed on, ja harjutada kirjutamise ajal kriitilist mõtlemist. Eksperdid nõustuvad, et kriitiliselt mõtlemine kirjutamise või lugemise ajal ei tule tavaliselt iseenesest ja on seega teatud määral omandatud oskus.
Esimene viis kriitilise mõtlemise ja kirjutamise ühendamiseks on sisu valik. Kui inimene peab midagi kirjutama, peab ta andmeid koguma, kas mälust või lisauuringutega. Ta peab selle protsessi käigus otsustama, milline teave on kirjutamise teema jaoks asjakohane, kasutades konkreetseid kriteeriume, et selgitada, mida lisada.
Isegi kui inimene teab, et sisu on asjakohane, peab ta otsustama, kuidas teavet esitada. See hõlmab mõtlemist, mis oleks kõige loogilisem ja selgem. See läheb ka palju kaugemale süntaksi, grammatika ja korralduse põhireeglitest, võttes arvesse paljusid kultuurilisi konstruktsioone, mille tõttu võivad inimese ideed või sõnad tulla ettenähtust erinevalt. Kirjanikud peavad olema teadlikud sellest, kuidas nad oma teoseid keerutavad ja milliseid sõnu valivad. Asjaolu, et “parim” viis teabe esitamiseks on subjektiivne, võimaldab ühel kirjanikul erineda teisest, kusjuures erinevad kirjanduslikud “hääled” on sisuliselt tõendid kriitilise mõtlemise ja kirjutamise erinevatest teedest.
Redigeerimisprotsess on veel üks viis, kuidas kriitiline mõtlemine on kirjutamisega seotud. Sellel kirjutamisperioodil peab inimene mõtlema, millised andmed on kõige olulisemad, eraldades kärbete tegemiseks olulisemad elemendid. Mõnikord tekitab redigeerimine vajaduse uute üleminekute või ühenduste järele, nii et kirjutaja peab mõtlema ajurünnakute üle, kuidas üks jaotis pärast kärpete tegemist hõlpsalt teiseks voolata. See protsess on täpse ja puhta kirjutamise jaoks hädavajalik.
Kriitiline mõtlemine ja kirjutamine saavad kokku ka lugeja hinnangu kaudu. Lugedes tugineb inimene oma teadmistele ja asjatundlikkusele, et teha kindlaks, kas kirjaniku öeldu on mõttekas, isegi kui esitatud ideed on mõnevõrra fantastilised. Kui sellel pole mõtet, võib kirjanik lugeja silmis usaldusväärsuse kaotada. Lugejad võivad mõelda ka sellele, mis põhjustas kirjutise eriti veenva või emotsionaalselt või kognitiivselt stimuleeriva. Lugejad kasutavad kriitilist mõtlemist, et teha ennustusi ka selle kohta, kuhu kirjanik teosega läheb.
Viimane viis kirjutamise ja kriitilise mõtlemise ühendamiseks on täiendava loova mõtte stimuleerimine. Igal kirjatükil on palju väiksemaid ideid, stseene või tegelasi, mida kirjanik saab laiendada. Kui inimene on kirjatüki valmis saanud või lugemise lõpetanud, saab ta algmaterjali põhjal mõelda täiendavatele teedele, mida edasi minna. Sel viisil annab kunstiline kirjutamine rohkem kunstilist kirjutamist.