Psühholoogilised uuringud näivad osutavat, et enesehinnang ja isiksus on omavahel tihedalt läbi põimunud. Isiksusetüüpe mõõdetakse sageli viie teguri mudeli järgi, mida tuntakse ka kui Big Five. Big Five on isiksusemudel, mis põhineb viiel peamisel isiksuseomadusel, nagu selle nimigi ütleb. Uuringud on leidnud korrelatsiooni nende inimeste madala enesehinnangu vahel, kelle hinded on negatiivsed, ja kõrge enesehinnangu vahel nende inimeste seas, kes saavad Big Five isiksusemudeli kohaselt. Need uuringud näitavad ka tugevat seost depressiooni ja madala enesehinnangu vahel. Ideed enesehinnangu ja isiksuse kohta näivad põhinevat ühiskonna arusaamadel heast ja halvast käitumisest.
Üldiselt arvatakse, et isiksus on inimese püsivad mõtte-, emotsiooni- ja käitumismustrid. Suurest viisikust sai laialdaselt tunnustatud isiksusemudel 1980. ja 1990. aastatel ning Big Five uuringuid on läbi viidud 56 riigis ja 29 keeles. Viis isiksuseomadust on kohusetundlikkus, meeldivus, neurootilisus, avatus ja ekstravertsus.
Suure viisiku meenutamiseks mõtlevad inimesed sageli sõnale kanuu. Kohusetundlikkus viitab usaldusväärsusele, organiseeritusele ja distsipliinile, samas kui meeldivus näitab inimese suhtumist teistesse inimestesse, sealhulgas empaatiavõimet, usaldust ja abivalmidust. Emotsionaalset stabiilsust, turvatunnet ja isiklikku rahulolu peetakse neurootilisuse taseme mõõtudeks. Avatus esindab kujutlusvõime, intellekti ja sõltumatuse taset. Ekstravertsus viitab võimele olla sotsiaalne ja kiindunud.
Suure viisiku isiksusemudelil põhinevad psühholoogilised uuringud on leidnud seose enesehinnangu ja isiksuse vahel. Enesehinnangut defineeritakse sageli kui inimese hinnangut oma väärtusele inimesena. Pole üllatav, et inimestel, kes ütlevad, et nad on kohusetundlikud, meeldivad, mitte neurootilised, avavad uusi kogemusi ja ekstravertsed, on kõrgem enesehinnang. Ja vastupidi, nendel inimestel, kes on hoolimatud, organiseerimatud, kahtlustavad, ennast haletsevad, leplikud ja reserveeritud, on üldiselt madalam enesehinnang.
Inimesed peavad enesehinnangut sageli enesehinnangu olemuslikuks mõisteks, mis ei muutu liiga palju. Uuringud näivad siiski osutavat, et vaimne tervis mõjutab enesehinnangu taset. Leiti, et depressioonis inimestel on madalam enesehinnangu tase, mistõttu näib, et depressiooni tõhus ravi võib tõsta enesehinnangu taset.
Veelgi olulisem on see, et enesehinnangu ja isiksuse määratlused põhinevad mõnel ühiskonna ja psühholoogiaekspertide poolt eelistatud väärtustel, mitte isiklikul väärtustundel. Näiteks organiseeritud, distsiplineeritud inimest väärtustatakse töökohal ja ühiskonnas laiemalt, organiseerimata, impulsiivset inimest aga mitte. Rahulik, kindla enesetundega inimene on ühiskonnas samuti hinnatud, murelik, ebakindel, enesehaletsev inimene aga mitte.