Sage tung urineerida on sageli esimene märk sellest, et inimesel on diabeet. Selle haiguse kõige tuntumate vormide puhul, mida tuntakse 1. ja 2. tüübina, on seos diabeedi ja sagedase urineerimise vahel tingitud neerude võimetusest hallata liigset glükoosisisaldust veres. Siin kontrollitakse urineerimistungi tavaliselt veresuhkru reguleerimisega. Mitteseotud ja palju vähem levinud haigust, mida nimetatakse diabeediks, iseloomustab ka sagedane urineerimine. Sel juhul on urineerimistung aga tingitud organismi võimetusest toota või kasutada valku, mida nimetatakse antidiureetiliseks hormooniks (ADH), ning seda saab sageli hallata sünteetiliste hormoonide või dieedimuutustega.
1. ja 2. tüüpi diabeet kahjustavad organismi võimet toota või kasutada insuliini – hormooni, mis tavaliselt aitab glükoosi verest rakkudesse suunata. Selle tulemusena võib veri sisaldada ebatavaliselt suures koguses glükoosi. Kuna neerud ei suuda seda suurt glükoosikogust omastada, toodavad selle asemel suures koguses glükoosirikast uriini, selgitades seega seost 1. ja 2. tüüpi diabeedi ning sagedase urineerimise vahel.
Ilma ravita võib korduv urineerimine katkestada töö- või koolitootlikkuse ja une ning põhjustada pidevat janu või isegi dehüdratsiooni. Õnneks on sageli võimalik seda tüüpi diabeedi ja sagedase urineerimise vahelist seost katkestada. Kuna korduv urineerimistung on kõrge veresuhkru sümptom, väheneb see tavaliselt siis, kui võetakse meetmeid veresuhkru tasakaalustamatuse reguleerimiseks või vältimiseks. See võib hõlmata regulaarset veresuhkru taseme testimist, arsti juhiste järgi insuliini võtmist või kontrollitud dieedi järgimist.
Diabeet insipidus – haruldane haigus, mis oma nimele vaatamata ei ole seotud 1. ega 2. tüüpi diabeediga – iseloomustab ka püsiv urineerimisvajadus. Seos seda tüüpi diabeedi ja sagedase urineerimise vahel on tingitud võimetusest toota ega kasutada ADH-d, valku, mis tavaliselt aitab neerudel kontrollida keha vedelikutasakaalu. Kui ADH-d kasutatakse valesti või see puudub, eemaldatakse kõik tarbitud vedelikud kiiresti uriinina.
Nagu 1. ja 2. tüüpi diabeedi puhul, võib ka diabeediga kaasnev sage urineerimine põhjustada kustutamatut janu ja tõsist dehüdratsiooni. Õnneks on see seisund sageli juhitav. Diabeedi põdejad, kelle keha ei suuda ADH-d toota, võivad sünteetilise asendushormooni võtmisega urineerimist piirata. Need, kelle neerud ei ole võimelised ADH-d töötlema, ei suuda üldjuhul ka seda asendushormooni töödelda. Nad võivad siiski piirata oma uriinieritust, vähendades soola tarbimist.