Aju kasutab keha tegevuste juhtimiseks teadlikke ja alateadlikke protsesse. Näiteks otsus lihast painutada juhib ja kontrollib teadlikult tahetud protsessi. Seevastu enamiku kehafunktsioonide, näiteks südame löögisageduse reguleerimine on suures osas teadvuseta protsess. Biotagasiside ja neurotagasiside programmid on katse nendele nähtamatutele ajufunktsioonidele juurde pääseda ja nendega suhelda, et paremini uurida aju kontrollivat aktiivsust. Elektroentsefalograafia või EEG salvestused on üks peamisi meetodeid selle muidu nähtamatu ajutegevuse esindamiseks.
Biofeedback ja neurofeedback programmid kasutavad EEG-de ja muude seadmete abil saadud andmeid, et visualiseerida, mõõta ja kvantifitseerida konkreetseid ajutegevuse valdkondi, eesmärgiga manipuleerida seda tegevust sellega suhtlemise teel. Mõlemad programmid kasutavad nende andmete saamiseks kaasaegse tehnoloogia poolt välja töötatud meetodeid. Lisaks tuginevad mõlemad programmid teabe hankimisel ja tõlgendamisel aju-keha interaktsioonile või tagasisidele.
Biofeedback keskendub aga üldistele kehaaktiivsuse mõõtmise andmete saamise tehnikatele, nagu pulss, vererõhk, lihaste pingeaste ja nahasoojus. Näiteks kasutatakse elektromüograafiat lihaspingete mõõtmiseks ja seda näidatakse arvutimonitoridel; programmides osalejad õpivad jälgima ja muutma kahjulikke reaktsioonimustreid, näiteks stressist tingitud lihaspingeid. Lisaks kasutab EEG biofeedback – mida nimetatakse ka neuroteraapiaks või neurobiofeedbackiks – enesekontrolli põhimõtet, et aidata neid eesmärke hingamisharjutuste ja lõõgastustehnikate abil saavutada.
Nii biotagasiside kui ka neurotagasiside programmid on sarnased selle poolest, et nad kasutavad neuroteraapiat, et saavutada kontroll teadvuseta või tundmatute meeleprotsesside üle. Neurofeedback on aga teatud tüüpi biotagasiside programm, mis kasutab ajutegevuse näitamiseks videomonitoril reaalajas EEG-kuvasid, mitte sündmuse hilisemaid salvestusi, näiteks EEG-väljaprindil. Selle biotagasiside tüübi eesmärk on kutsuda aju välja töötama viisil, mis leevendab varasemaid probleeme keha funktsioonidega. Näiteks on seda tunnustatud selliste probleemide lahendamisel nagu peavalud – eriti migreen – ja krooniline valu.
Mõlemat tüüpi biotagasiside – üldine biotagasiside ja neurotagasiside – said alguse 1960. aastate lõpus psühholoogide, näiteks Menningeri kliiniku spetsialistide osalusel. Biotagasiside terapeutilised rühmad hakkasid moodustuma 1970. aastate keskel. Biofeedback teraapiat on võrreldud kehalise tugevdamise režiimidega, kus harjutust kasutatakse keha lihaste toniseerimiseks ja tugevdamiseks. Sarnaselt kasutab biofeedback selle kontrolli saavutamiseks vaimset teraapiat ja seda on samamoodi nimetatud “aju treeninguks”, kus käsitletakse, treenitakse ja toonustatakse mõningaid aju funktsioone.