Vana-Kreeka filosoof Aristoteles, kes elas aastatel 384–322 eKr, defineerib retoorikat kui „võimet jälgida igal konkreetsel juhul olemasolevaid veenmisvahendeid”. Klassikalises maailmas oli retoorika formaalne õppeharu, mis käsitles tehnikaid ja seadmeid, mida kasutati publiku veenmiseks või veenmiseks. Eelkõige arendasid kõne tegemise ja veenva kirjutamise teooriaid iidsed filosoofid Aristoteles, Cicero ja Quintilianus. Aristotelese retoorika on üks mõjukamaid selleteemalisi traktaate ning Aristoteles ja retoorika on olnud enam kui 2,000 aastat vääramatult seotud.
Veenv kõne koosneb kolmest asjast: kõnest endast, kõne teemast ja kuulajast, kellele kõne on adresseeritud. Efektiivne retoorika arvestab Aristotelese jaoks võrdselt nii kõnelejat, kõnet kui ka kuulajat. Aristotelese ja retoorika kohaselt on kõnetegija kolm veenmisvahendit eetos ehk „iseloom”; logod või “argument”; ja paatos ehk “kannatus”. Ethos on üleskutse, mis põhineb kõneleja iseloomul; logos on üleskutse, mis põhineb loogikal või mõistusel; ja paatos on üleskutse, mis põhineb kuulaja emotsioonidel.
Et kõneleja saavutaks aristotelese eetose, peab ta näima olevat usaldusväärne. Kui kõneleja on usaldusväärne, on tal suuremad võimalused publikut veenda, et tema väide on õige. Aristoteles viitab sellele, et usaldusväärsust saab luua praktilise intelligentsuse, voorusliku iseloomu ja hea tahte näitamisega.
Loogikaga veenmiseks peab Aristotelese ja retoorika kohaselt argument demonstreerima või vähemalt näima demonstreerivat, et midagi on nii. Aristotelese jaoks on kahte tüüpi loogilisi argumente: induktsioonid ja deduktsioonid, mida rahvasuus nimetatakse induktiivseks või deduktiivseks arutluskäiguks. Induktiivne argument lähtub üksikasjadest universaalsuseni. Deduktiivne argument, milles teatud asju on oletatud, lähtub ühest konkreetsest juhtumist sarnase konkreetse juhtumini, eeldusel, et mõlemad üksikasjad on tihedalt seotud ja loogiliselt seotud.
Aristotelese ja retoorika seisukohalt sõltub veenmispüüdluste edu paljuski paatosest ehk kuulaja emotsionaalsest hoiakust. Emotsioonidel on võime muuta kuulaja hinnanguid, olenemata kõneleja iseloomust või tema argumendi loogikast. Retoorikas viitab Aristoteles sellele, et kuulajas on vaja äratada emotsioon, mis eriti soosib esitatavat argumenti. Selle saavutamiseks teeb Aristoteles ettepaneku omada teadmisi ja definitsioone iga olulise emotsiooni kohta ning olla teadlik kuulajates juba esinevatest tõenäolistest emotsioonidest.
Näiteks definitsiooni järgi suudaks aristoteleslik retoorik tuletada välja asjaolud, mille korral vastandlik seisukoht tema kuulajaskonda suure tõenäosusega vihastab. Lihtsalt teades, kelle peale ja mis põhjusel kuulaja on vihane, saab kõneleja rõhutada oma argumendi aspekte, mis äratavad veelgi viha ja kallutavad kuulaja loomulikult kõneleja poolele. Kuigi mõne inimese jaoks võib see tunduda manipuleerimisena, on emotsioonide äratamine aktsepteeritud ja vajalik retooriline vahend.