Tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD) ja obsessiiv-kompulsiivse häire (OCD) vahel on palju sekundaarseid seoseid. Kõige ilmsem on see, et need mõlemad on tingimused, mis mõjutavad käitumist ja on juurdunud ajus. Mõlemad võivad vajada ravimeid kombineerituna raviga, et ravi oleks edukas, ja arvatakse, et need mõlemad mõjutavad sama üldist ajupiirkonda. Prefrontaalne ajukoor on üldiselt mõjutatud mõlemas seisundis, kuigi ADHD korral väheneb keemiline tootmine ja aju aktiivsus ning OCD korral on ajutegevus ja kemikaalide tootmine liiga palju. See on tõsi, sest arvatakse, et nii ADHD kui ka OKH on mõlemad põhjustatud aju keemilisest tasakaalustamatusest.
ADHD ja OCD põhjustavad mõlemad ajus ebatavalist aktiivsust, kuid arvatakse, et need on oma toimimise osas üksteisele vastupidised. ADHD-d iseloomustab aju prefrontaalse ajukoore piirkonna vähenenud aktiivsus, mille tulemuseks on see, et patsiendid hajuvad kergesti, neil on raskusi õppimisega ja nad näitavad liiga hüperaktiivset käitumist. Neil võib olla raskusi tööl ja koolis, kuna nad ei suuda keskenduda lihtsatele ülesannetele ning sageli arvatakse ekslikult, et nad on ebaintelligentsed või õppimisest huvitatud.
OCD patsientidel on samas ajupiirkonnas ka ebatavaline aktiivsus, kuid seal on liiga palju aktiivsust. See võib sageli põhjustada ärevust, tormavaid mõtteid ning obsessiivset käitumist ja rituaale. Selle häire raviks kasutatakse sageli ravimite ja kognitiivse käitumisteraapia kombinatsiooni.
Nii ADHD kui ka OCD võivad põhjustada impulsiivset või kompulsiivset käitumist. Tegevusi, tundeid ja mõtteid on peaaegu võimatu kontrollida. Ravi võib olla väga sarnane, kuna ravimeid kasutatakse ajukemikaalide reguleerimiseks, et aidata patsiendil tasakaalu leida.
Üldiselt peetakse ADHD-d ja OCD-d omavahel mitteseotud häireteks. Kellel, kellel on üks haigus, ei teki tõenäolisemalt teist. Siiski on mõlema seisundi arengus ja diagnoosimises mõningaid sarnasusi. Mõlemad sümptomid hakkavad üldiselt ilmnema lastel varakult ja võivad aja jooksul järk-järgult süveneda, kui ravi ei anta. Samuti mõisteti mõlemat haigusseisundit pikka aega halvasti ja neid aeti sageli segamini tõsisemate psüühika- ja isiksusehäiretega. ADHD või OCD all kannatavaid patsiente võidi pidada ebaintelligentseteks või keskendumisvõimetuse tõttu õppimisvõimetuks.
Nii ADHD kui ka OCD ravi on jõudnud kaugele ning uuemad käitumisteraapia vormid on osutunud mõlema haigusseisundi korral tõhusaks. Pidevalt töötatakse välja uusi meetodeid ja ka tõhusamaid ravimeid, millel on vähem kõrvaltoimeid. Need, kellel ilmnevad kummagi seisundi sümptomid, peaksid võimalikult kiiresti pöörduma arsti poole.