Neuropaatia on igasugune neuronite haigus. Aju- ja seljaajuväliseid neuropaatiaid nimetatakse ühiselt perifeerseteks neuropaatiateks. Mõiste “sensorimotoorne neuropaatia” viitab perifeersele neuropaatiale, mis kahjustab motoorseid närve, mis kontrollivad lihaseid, ja sensoorseid närve, mis kannavad kehast ajju teavet puudutuse, temperatuuri, valu ja rõhu kohta. Sensomotoorne neuropaatia võib olla põhjustatud põletikuga nakatumisest, ainevahetushäiretest ja pärilikest seisunditest, kuid enamasti on see diabeedi tüsistus.
Sensomotoorse neuropaatia diagnoosimine algab neuroloogilise uuringuga ja sisaldab tavaliselt elektromüogrammi ja närvijuhtivuse kiiruse testi, et mõõta närvide elektrivoolu kandmise kiirust. Vereanalüüsid on hädavajalikud, et teha kindlaks, kas esineb ainevahetushäire ja kontrollida veresuhkru taset, kui patsient ei ole teadaolevalt diabeetik. Ravi keskendub tavaliselt põhiseisundile, kuigi võib anda ka valuvaigisteid ja põletikuvastaseid aineid. Ravi edukus sõltub põhjusest – ainevahetushäiretest või põletikust tingitud neuropaatiad on palju paremini juhitavad kui geneetiliselt päritud neuropaatiad.
Diabeetiline sensomotoorne neuropaatia on diabeedi tavaline kõrvalnäht ja võib põhjustada tundlikkuse kaotust, lihaskontrolli puudumist, lihasnõrkust ja lihaste atroofiat ning sagedasi vigastusi, kuna patsiendid ei tunne ühtki oma jäsemetest. Diabeetikutel, kellel on kõrge veresuhkur, võib perifeersetes neuronites olla liiga palju intratsellulaarset glükoosi ja see muundatakse teisteks suhkruteks, mis kahjustavad närvi struktuuri ja funktsiooni. Intratsellulaarne glükoos võib seostuda ka rakus olevate valkudega ja takistada neil oma normaalseid funktsioone täitmast ning perifeerseid närve varustavate veresoonte hävimine jätab neuronid ilma hapnikust, mis viib rakusurma. Ravi nõuab veresuhkru taseme paremat juhtimist, kuid kahjustused on sageli pöördumatud ja sageli põhjustavad jala amputatsioonid.
Sensomotoorne polüneuropaatia hõlmab süstemaatilist tunnetuse ja lihaste kontrolli kaotamist kogu kehas. Need, keda see närvikahjustuse vorm mõjutab, on eriti ohus põlvede, küünarnukkide ja muude liigeste närve vigastada pikaajalise surve tõttu ning nad peavad vigastuste vältimiseks sageli oma asendit muutma. Polüneuropaatiad põhjustavad mõnikord mitte ainult sensomotoorset neuropaatiat, vaid ka autonoomse närvisüsteemi kahjustusi. Autonoomne kaasatus ohustab selliseid põhifunktsioone nagu hingamine, põie kontroll ja seedimine.
Toksiinidest, diabeedist, kaugelearenenud alkoholismist või raskest B-vitamiini puudusest tingitud ainevahetushäired on polüneuropaatia sagedased põhjused ja neid saab õigete testidega kiiresti tuvastada. Mõned sensomotoorsed neuropaatiad tulenevad hoopis põletikust, mis eemaldab närviraku müeliini, neuroni kaitsekesta, mis võimaldab kiiret elektrijuhtimist rakust rakku. See kehtib Guillain-Barre sündroomi puhul, mis on tõsine ja haruldane polüneuropaatia, mis põhjustab halvatust. Kuigi põletiku vähendamiseks on vaja haiglaravi koos hingamisabi ja antikehade filtreerimisega vereringesse, paranevad paljud patsiendid täielikult. Püsivate sensomotoorsete kahjustuste määr on alla 10 protsendi.