Semantiline analüüs on semantika ehk kõne struktuuri ja tähenduse uurimine. Semantilise analüütiku ülesanne on avastada grammatilisi mustreid, kõnekeele tähendusi ja avastada võõrkeelsete sõnade konkreetseid tähendusi. Kirjanduses kasutatakse semantilist analüüsi, et anda teosele tähendus, vaadeldes seda kirjaniku vaatenurgast. Analüütik uurib, kuidas ja miks autor struktureeris teose keele nii, nagu ta tegi. Kasutades semantilist analüüsi murrete ja võõrkeelte uurimiseks, võrdleb analüütik erinevate sõnade grammatilist struktuuri ja tähendusi oma emakeele omaga. Kui analüütik avastab erinevused, võib see aidata tal mõista tundmatut grammatilist struktuuri.
Kirjanduse uurimisel muutub semantiline analüüs peaaegu omamoodi kriitiliseks teooriaks. Analüütik uurib teose dialekti ja kõnemustreid, võrreldes neid keelega, mida autor oleks kasutanud. Seejärel vaadeldakse lähemalt kirjandusteoseid, mis sisaldavad keelt, mis peegeldab seda, kuidas autor oleks rääkinud.
Narratiivides võidakse iga tegelase kõnemustreid hoolikalt uurida. Näiteks tegelast, kes kasutab järsku nn madalamat tüüpi kõnet, kui autor oleks kasutanud, oleks võinud autori silmis olla madala klassiga, isegi kui tegelane on ühiskonnas kõrgel kohal. Dialoogimustrid võivad värvida lugejate ja analüütikute suhtumist erinevatesse tegelastesse. Autor saab sellistel juhtudel kasutada semantikat, et panna lugejad tegelasele kaasa tundma või mitte meeldima.
Autor võib kasutada ka semantikat, et anda kogu teosele teatud toon. Näiteks Mark Twaini Huckleberry Finni semantiline analüüs paljastab, et jutustaja Huck ei kasuta samu semantilisi mustreid, mida Twain oleks kasutanud igapäevaelus. Seejärel uurib analüütik Hucki ennast uurides, miks see võib olla. Põhjus, miks Twain selles teoses väga kõnekeelset semantikat kasutab, on ilmselt see, et aidata lugejal Huckiga soojeneda ja talle kaasa tunda, kuna tema pisut laisk, kuid tõsimeelne väljendusviis muudab ta sageli armastusväärse ja tõelisena.
Keeleteadlased kasutavad võõrkeelte uurimiseks sageli semantilist analüüsi. Enamik keeli ei jaga täpseid grammatilisi mustreid, samuti pole paljudel võõrsõnadel täpseid tõlkeid. Sel juhul on keeleteadlase ülesanne näidata võõrgrammatika näiteid oma emakeeles. Näiteks võib hispaania keelt õppiv keeleteadlane seletada selle keele nimi- ja omadussõnade kõrvutamist sellega, et hispaania keeles on sinine maja tegelikult “majasinine”.
Ülaltoodud näide võib aidata keeleteadlastel mõista ka võõrsõnade tähendusi. Näiteks inuittide põliselanikel on lume kohta mitukümmend erinevat sõna. Seda keelt uuriv semantiline analüütik tõlkib kõik need sõnad omadussõna ja nimisõna kombinatsiooniks, et selgitada iga sõna tähendust. Selline analüüs aitab süvendada enamiku võõrkeelte üldist mõistmist.