Semantika on keele tähenduse uurimine. Eelkõige uurib see, kuidas lausetes, fraasides ja sõnades tähendus on üles ehitatud. Ingliskeelne termin “semantics” pärineb kreeka sõnast semantikos, mis tähendab märkide näitamist või andmist. Semantikat saab rakendada erinevat tüüpi sümbolisüsteemidele, näiteks arvutikeeltele ja sarnastele kodeerimissüsteemidele. Üldiselt aga viitab semantika üldiselt sellele, kuidas tähendust kirjakeele sümbolite kaudu edasi antakse. Semantikast saab aru, kui seda vastandada teisele keelelisele terminile, süntaksile. Süntaks on sümbolite paigutamise reeglite uurimine. Süntaks on keele struktuuri uurimine, semantika aga keele tähenduse uurimine.
Semantika uurimisel on oluline ära tunda sõna või termini üldtunnustatud tähendus, mitte sõnasõnaline tähendus. Võtke näiteks termin “veepill”. Mõiste “veepill” on aktsepteeritud termin teatud tüüpi diureetikumide kohta. Neid tablette võtavad sageli inimesed, kes ühel või teisel põhjusel säilitavad oma kehas liiga palju vett. Kui me vaataksime sõna “veepill” sõnasõnalist tähendust, siis näib see termin tähistavat veega täidetud tabletti. Muidugi on see täiesti vastupidine; pillide allaneelamisel kaotab inimene vett.
Järgnev on kuulus Groucho Marxi tsitaat, millele keeleteadlased semantika üle arutledes sageli viitavad:
«Ühel hommikul tulistasin pidžaamas elevanti. Kuidas ta mu pidžaama selga sai, ei saa ma kunagi teada.
Esimest lauset lugedes tundub, et Marx ärkas ühel hommikul ja lasi elevandi maha. Kuid Marx muudab lause tähenduse teises lauses, millest saame teada, et elevant oli sõna otseses mõttes pidžaamas.
Semantika uurimisel võrreldakse sõna, fraasi või lause üldtunnustatud tähendust sama sõna, fraasi või lause võimaliku tähendusega. Kui inimene loeb esimest korda näiteks sõna “avarii”, võib meelde tulla autoõnnetus. Selle mõistega saab aga arutleda ka heli üle, mis tekib siis, kui muusikateosesse koondatakse paar suurt sümbolit või kuidas lained vastu kivist rannikut murduvad.
Kuna semantika on sõnade tähendusest läbi imbunud uurimus, kasutab see uurimistes sageli sünonüümiat ja antonüümiat. Üsna tavaline on kirjeldada meid ümbritsevat maailma vastandite ja ühisosadega. Näiteks oletame, et naine nimega Grace üritas kirjeldada, kuidas tema tütar välja näeb. Ta võib öelda: “Ta pole nii pikk kui tema isa, kuid näeb välja täpselt nagu tema tädi Drew.” Kui kuulaja teaks kirjeldatava tütre isa ja tädi, aitaks see info ilmselt ette kujutada, milline ta välja näeb. Sama harjutust kasutavad keeleteadlased, kui nad kasutavad sõna, fraasi või lause kirjeldamiseks sünonüüme (sarnase tähendusega sõnu) ja antonüüme (vastupidise tähendusega sõnu).