Palja seljaga ratsutamine on ratsutamise vorm, mida sooritatakse ilma sadulata, maksimeerides kontakti ratsaniku ja hobuse selja vahel. See sõidustiil nõuab teatud erioskusi ja seda teevad tavaliselt ainult edasijõudnud ratturid. Mõned ratturid petavad, kasutades padjandit, mitte sõitma puhtalt palja seljaga, ning palja seljaga padjakesi saab kasutada ka selleks, et õpetada ratturit ohutult ja edukalt sõitma.
Ratsutajatel on mitu põhjust, miks nad otsustavad seljataga sõita. Mõnikord peavad ratsanikud lihtsalt hobuse uude kohta teisaldama ja palja seljaga ratsutamine on kiirem, eriti kui hobune läbib vaid lühikest distantsi. See tähendab ka seda, et ratsanik peab kandma ainult valjad tagasi tagurdusruumi, mitte sadula ja valjad. Väikestes taludes on palja seljaga ratsutamine kiireim viis koplite või põldude vahele pääsemiseks ning mõned ratturid väldivad isegi valjadest täielikult.
Palja seljaga ratsutamine on mõnikord mugav ka siis, kui hobuseid on vaja kahlatada või üle jõe ujuda, sest vesi võib takist kahjustada. Mõned sõitjad lihtsalt naudivad seljataga sõitmise kogemust, sest see tundub neile loomulikum. Pikas perspektiivis võib palja seljaga ratsutamine olla hobustele ohtlik, sest sadulad ei paku mitte ainult polsterdust ega kaitset ratsanikele; nad kaitsevad ka hobuse selga pingete eest.
Inimesed, kes soovivad õppida seljataga ratsutamist, alustavad tavaliselt sellest, et võtavad jalused sadulast, et nad saaksid õppida hobust jalgadega juhtima, hoides istmest kinni. Kui nad on sellega rahul, saavad nad sadula seljast võtta ja sadula või paljaseljaga padjal sõita. Lõpuks eemaldatakse padi ja ratsanik läheb täiesti palja seljaga, mõnikord lastakse kellelgi teisel hobust esimestel kordadel juhtida, et nad saaksid keskenduda oma istme leidmisele ja hoidmisele.
Kui ratsanik on jalutuskäigul palja seljaga sõitmisega rahul, võib ta proovida traavi, galoppi ja galoppi. Palja seljaga sõitmine on aga palju ohtlikum, nii et ratturid peaksid olema ettevaatlikud. Ilma sadulata võivad ratsanikud kergemini kukkuda ja neil on vähem kontrolli oma hobuste üle. Sõitmisel tuleb alati kanda kiivrit koos sobiva varustusega, nagu paksud püksid ja rasked saapad. Samuti on hea sõita koos semuga, et keegi saaks appi minna, kui ratsaniku või hobusega midagi juhtub.