Algses tähenduses viitab seigniorage erinevusele valuuta tootmise maksumuse ja selle valuuta väärtuse või puhastulu vahel. Kui valitsus suudab toota uut raha madalama hinnaga, kui raha väärtus on hinnatud, on puhastulu positiivne ja valitsus on teeninud kasumit. Kui raha tootmiskulud on suuremad kui raha väärtus, jääb valitsus kahjumisse. Fiat-rahasüsteemis tegutsevates riikides on seigniorage aga mõnevõrra erinev. Fiati raha kasutatakse tänapäeval enamikus riikides ja see tähendab põhimõtteliselt mis tahes valuutat, mida riigi valitsus peab seaduslikuks maksevahendiks. Fiat-süsteemis võib seigniorage’i määratleda kui intressi, mida valitsus teenib väärtpaberitelt, mis on võetud vastutasuks suurema paberraha tootmise eest. Teisisõnu on see valuuta vahetusväärtus.
Seigniorage võib olla suhteliselt lihtne arvutada valitsustega, kes kasutavad valuutana peamiselt metallmünte. Liidage kokku, kui palju maksab iga vase-, kulla- või hõbetüki välja löömine, ja lahutage see mündile määratud väärtusest. Valitsused, kes vermivad edukalt uusi münte, mille väärtus on suurem kui nende tootmine maksab, teenivad tavaliselt majanduslikku kasumit.
See seigniorage’i määratlus kehtib ka valitsuste kohta, kes emiteerivad väärismetallidega, tavaliselt kullaga, tagatud paberraha. Iga arve tähistab tegelikku kullatükki, mida hoitakse pangahoidlas. Paberraha vermimise maksumus, mis on kontrastiks sellele määratud väärtusega vastavalt seda kandva metalli väärtusele, oleks selle valuuta seigniorage.
Fiat-raha süsteemis ei ole paberraha tagatud kullaga ega mõne muu väärismetalliga. Seda mõeldakse, kui öeldakse, et paberrahal pole sisemist väärtust. Ainus väärtus, mis rahal on, on see, mida valitsus ja rahvas sellele omistavad. Teisisõnu hoiab raha väärtust puhtalt kollektiivne usk. Kui rahvas ei pea ühtäkki arvet midagi väärt, siis see enam ei ole. Seda tüüpi rahasüsteem muudab seigniorage tuletamise viisi.
Kuna raha väärtus koosneb fiat-süsteemist, peab olema uus meetod raha tootmiskulude ja selle väärtuse täpseks hindamiseks. See saavutatakse nii, et valitsus võtab vastutasuks uue raha emiteerimise eest intressi erinevatelt väärtpaberitelt, näiteks valitsuse võlakirjadelt. Saadud intress on seigniorage ehk uue raha emiteerimisest teenitud puhastulu.